Kodanikud reisijad, ärge hüpake libedale platvormile!

Kodukäija Piia

Kodu ei ole meie peres privaatne koht. Mõned näited elust enesest. Töölt koju jõudes leidsin oma diivanilt Piia, kes oli pingsalt ametis teleka vaatamisega. Muuhulgas sain sõimata, et ma oma lukus uksega korterisse sisenemise nii raskeks olen teinud ja ta pidi pool tundi koridoris muukima. Ei ole harvad ka juhud, kui Piia mulle minu WC-st helistab ja pärib mu tegemiste kohta. Jah, ma üldjuhul ei ole ise kodus. Hämmastaval kombel ei leia ma Piiat enda juurest, kui on vaja remonti teha või muid vaimset/füüsilist aktsiooni läbi viia. Küll aga ilmub ta kohale kohe, kui tal pesu on vaja pesta. Et inimestele vale mulje ei jääks, siis Piia on tegelikult tubli ka - koristab köögist tühjad pudelid ja peseb nõud, hoolitseb mu kehakaalu eest ja hävitab mu nädala söögi, jätab meile oma pedaalideta roosa kokuka, et oleks hea sporti teha jne. Kõik iseenesest ju head omadused, kas pole? Õnneks olen ma mõistev inimene. Eriti kuna ma ise kämpisin Piia juures süüdimatult terve eelmise kevade ja tegelesin täpselt samasuguse hävitustööga. Nagu küla koerale..
Hetkel teeb mulle pigem muret fakt, et Piia kannatab viimasel ajal märatsushoogude all. Minu rüperaali klaviatuurilt puudub nüüdseks juba kolm klahvi. "P" ja "Ü" puudumine häirib enim, selle postituse kirjutamine võttis parasjagu mu olematut jõudu. F6 klahvi sõi kass juba ammu ära ja selle puudumine isegi väga ei morjenda. Kui Piia oma kontakte piisaval määral rakendada suudab, siis ehk on isegi võimalus, et saan kunagi jälle trükkida. Seniks aga luuran soodsaid Delli läpakaid..

Nüüd aga väike fotomeenutus Piia unustamatust sünnipäevast, mis kahjuks teadmata põhjustel ei ole siin vääriliselt kajastatud. Foto siis tehtud pärast seda, kui Piia oma saapapaelad läbi oli lõiganud, sest ilmselgelt olid paelade lahtiharutamine tema jaoks liiga keeruline ülesanne.

Miks ma enam Edelaraudtee fänn ei ole

Väisasin pühade puhul vanemaid, nagu enamik meist. Päris jõuluvana käis ja puha. Avastasin, et kardan jõuluvanasid veel rohkem, kui kloune - ja klounid on üsna hirmuäratavad. Pikemalt ei hakka kõiki oma suguvõsa igal aastal korduva stsenaariumiga jõuluõhtu-fiaskosse pühendama. Räägin pigem rongisõidust Tartusse. Vaese õpilaspiletita tudengina valisin ma kiirrongi asemel "tunne-oma-kodumaad" rongi, sest pilet oli odavam ja graafiku järgi oleksin varem koju jõudnud. Algus oli paljutõotav. Pedjas jäi rong pikaks ajaks seisma(kus kurat on Pedja?). Poole tunni möödudes hakkasid inimesed närviliseks muutuma. Tunni aja möödudes algas vennastumine. Nägin esimest korda eestlase sõbralikku poolt. Kõik jagasid omavahel oma vähest kaasasolevat söögi- ja joogikraami, viskasid nalja ja soovisid üksteisele irooniliselt häid pühi. Kahe tunni möödudes nägime kiirrongi meist möödumas. Üldine meeleolu muutus hetkega. Telefonid hakkasid helisema ja maad võttis paanika. Piletitädi ei julgenud vagunisse astuda. Viimaks hakkas rong liikuma ja kõik hingasid kergendatult. Järgmises peatuses teatas vedurijuht, et peame pool tundi mingit Petseri-rongi ootama, et saaks edasi sõita. Õnneks oli Jõgeva rongijaamas pood ja kõik käisid varusid täiendamas. Suitsumeestel lubati rongis sigarettidele anduda jne. Hilisõhtul Tartusse saabudes olid kõigil juba uued sõbrad - nii olin minagi endale kuidagi Anneli-nimelise tuttava saanud, kes pakkus mulle lahkelt transporti Hiinakasse. Hetk enne talle järele tulnud autosse istumist mainis minu uus sõber mulle, et ma pean valetama, et ma olen ta endine klassiõde Tapalt ja mul ei ole üldse raha et koju minna... Kuigi selline rollimäng mulle veidi kummaline tundus, istusin siiski autosse, kus ootas ees üks väga närviline ja vaikne meesterahvas. Kõigepealt sõitsime Supilinna, kus Anneli Hannesele toast tema jõulukingi tõi, mille Hannes seepeale kuskilt väljailmunud paberinoaga äkiliste liigutustega ribadeks tõmbas ja seejärel kuskile istme alla viskas. Kirjutasin vaikides tagaistmel valmis sms-i auto kirjeldusega, et vajadusel kuskile saata. Hannes aga kihutas Annelinna suunas ja nõudis minu täpset aadressi. Ettenägeliku tüdrukuna lasin ennast kõrvaltrepikoja ette viia. Hannes ja Anneli kihutasid valju träänsu saatel minema ja mina hiilisin koju. Loo moraal - ära sõida rongiga.

Infoks veel niipalju, et see ei ole esimene kord, kui rong katki läks. Viimati Tallinnasse sõites suutis vedurijuht nt valele rajale pöörata. Avastanud oma vea, suutis ta õnneks täpselt nii ruttu tagurdada, et vastutulev kaubarong mööda vuhises. Ma ei ole Edelaraudtee fänn.

Kütmise eripärad

Ma olen üsna kindel, et siin blogis on ka varem kütmisest räägitud. Ja ma olen enam kui kindel, et ma olen varem ahju kütnud - seda aitab mul väga edukalt meeles pidada suur kõrbenud laik ahju ees põrandal.
Siiski pean teiega jagama oma uusi kogemusi selles kaunis ja kummalises ahjukütte maailmas. Eilne ahjukütmine algas suurepäraselt. Nüüd tagantjärgi võib isegi öelda, et liiga hästi, et tõsi olla... Minimaalselt Postimeest ja esimese korraga puud põlesid! Väga hea saavutus. Ehitasin maruvahva koopa ja nokkisin kasetohtu sinna sisse, panin sigareti valmis ja ühe tikuga... oi see oli ilus... ÜHE TIKUGA kõik põles. Pisar tuli lausa silma. Ütlesin endale, "Piia, aega võttis, mis ta võttis, aga Sa sa oled omandanud meistriklassi". Siis patsutasin endale tunnustavalt õlale ja punastasin sellest ülevoolavast kiitusest tingitud heameelest.
Edasi läks kõik rahulikult. Ahi küdes, mina käisin aega ajalt kontrollimas ja sütt segamas. Söed said valmis ja panin ukse ja siibri kinni. Harilik protokoll.

Hommikul ärgates oli toas külm nagu Põhjanabal!

MIKS?

Chronologically gifted ehk Ka Siiri Sai Lõpuks Ometi Vanaks

about her: dumb but willing
birthday: Shares it with Jesus
age: 21
here for: our entertainment
children: why not
ethnicity: extremely caucasian (white)
languages she speaks: Estonian, English (UK), German. Some kind of gibberish in her sleep
political view: punk's not dead
humor: poor, but friendly. She has her moments.
sexual orientation: no interest in women what so ever, unfortunately for Kusti
fashion: alternative
smoking: heavily
drinking: heavily, preferres cheap wine-like liquids
pets: Bob & Pitsu(still alive)
living: @ some dump in Chinatown
hometown: Dorpat
webpage: missing
passions: translating through life, dancing alone in front of the kitchen window, Trivia Maschine
books: Saagpakk
music: anything connected to punk
tv shows: CSI
movies: Pirates of the Carribean had a devastating effect. We are now busy explaining, why it is impossible for her to become a pirate.
cuisines: anything goes
country: Estonia

Kõige suuremad õnned Sulle sünnipäeva puhul. Ära pildi pärast pahanda. Lilled saad jaanuaris.

Siiralt Sinu,
Piia ja Liis

*powered by Orkut*

Õnnejunnid ehk elagu fotopedendus!

Blin! vol 2 ehk mida mina mäletan...

Mälestused on kustumatud. Salvestunud mälestused siis.

Pimp my Liis aktsioon õnnestus väga hästi. Inimesed ei tundnud Nadjat mite äragi. Kui siis hääle järgi. Peo lõpu poole (nagu ma kuulsin) omandas mu kallis sõber muidugi eksimatult Liisulikud jooned, mida ei peida ükski meigikiht ega kontsaking.

3 Pitsi ja Tuttu aktsioon õnnestus samuti suurepäraselt. Olgem ausad - pidu jäi minu jaoks lühikeseks, aga õnneks suutsin omal jalal (küll viimasel minutil, aga siiski) takso peale suusatada. Kuna mul õnnestus kaotada kingapaelad, siis tuli käimisele loominguliselt läheneda.

Tantsimist ma ei tahaks mäletada, aga mäletan. Kus on õiglus? Miks? MIKS? Olevat kole olnud, aga nalja sai kõvasti. Polka .... jaaaaa. olid ajad...

Käisin just Hiinalinnas tükke kokku panemas. OI BLIN! Nii palju küsimusi!!! Millal me ükskord ajud pähe võtame ja inimeseks saame? Ah?

Siiralt,
teie Koomajoodik.

BLIN! ehk Piia ja Liis Lennuväljal

Rikun reeglit. Kokkulepe oli, et tööst ei kirjuta. Aga jõulupidu oli lihtsalt nii klassikaline näide sellest, kuidas meid ei tohiks kodust välja lasta. Kõik algas ju iseenesest roosiliselt - nägime tütarlapsed välja, istusime vaikselt lauas ja lasime kõigel hea maitsta. Kui Piia ja Martin tantsima(loe:koperdama ja kakerdama) hakkasid, varises igasugune illusioon madalast profiilist kokku. Piia kingatükid vedelesid saali peal, meil kõigil oli järsku vaja jubedalt Läti vabariigi terviseks Altaid juua ja ohtralt rõvedat nalja teha. Piia ja Martini tantsust veel niipalju, et nad ei lasknud ennast õnneks muusikast segada ja olid äärmiselt innukad. Passadooblet kahjuks kavas ei olnud ja neil ei olnud võimalust särada. Piia läks mingil hetkel loomulikult kogu minu rahaga minema, mis oli eriti meeldiv. Järgmisel hetkel tabasin end tantsimast, mis tollal isegi ei tundunud nii SUURE veana, aga see selleks. Minu jaoks lõppes pidu kella kahe ajal päeval, mil ma katkiste sukkade ja kontsadega(Piia:"Nagu väsinud hoor pärast rasket tööd...") ühe tundmatuks jääva kolleegi juurest koju hakkasin minema. Ilma rahata loomulikult. Ei ole midagi meeldivamat, kui ärgata võõras kohas pudeli Altai kõrval. Jääb vaid üle tänased msni vestlused siia kopeerida, ehk annab vähe selgema pildi toimunust.

Tikker: me käisime piiaga vetsus mingi hetk, kus ta jumala purjus oli juba ja sis tuli välja, seelik sukkpükste vahel kinni tagant
Tikker: hea, et ma kaasas olin, ütleme nii :D

Piia:jeesus
Piia:miks?
mina:ma ei tea
Piia:MIKS?
Piia:ja siis ootab vastust ka küsimus - KUIDAS? ja - JÄLLE?

Ehk siis hea pidu, hea pidu.... Ah jaa - pealkirja selgituseks: mugandasime ükspäev Piiaga tuntud lasteraamatut Lehm Lennuväljal. "Aga meie tegime nalja..."

Oh jah. Jumalaga.

Lühidalt

Piia kasutuses on juba paar kuud olnud minu vana pooleldi töötav telefon, mille äratuskellale nt ei saa loota. Igaljuhul varastati see nüüd ära. Mitu inimest saab öelda, et kaks nende telefoni on kahe nädala jooksul pikanäpumeeste ohvriks langenud?

P.S. Piia on julmalt hea sõber. Tõi mu koti zavvi leiunurgast ära. Ja mina arvasin, et mina küll kunagi Manni jälgedes ei käi....

Piia, me oleme üks väljasuremisohus inimliik, ma ütlen. Ja mul on väga kahju, et sa oma sünnipäeval enam pettuda ei saa, et nii vähestel meeles oli...

Nukker pooltund trepikojas...

...pani mind aru saama mobiiltelefoni vajalikkusest. Valel pool katkise lukuga ust olles tulevad alati parimad ideed. Eriti kui kõht tühi on ja poest toodud asjad sinu kõrval trepil kilekotis. Koputasin ka kolmele uksele oma lähiümbruses, et Siiriga telefoni teel paanikat jagada, aga keegi ei teinud ust lahti! Sahistasid ukse taga, aga lahti ei teinud. Ma olen õnnelik, et Hiinaka inimesed on nii ilusad ja head... Kui olin juba lootuse kaotanud(muuhulgas kontrollisin, kas on õige uks), tuli Siiri ja keeras lihtsalt ukse lukust lahti.

Eedeni võtmemeistrit palavalt tervitades,
Liis

Valmis!

Esiteks tasub ära märkida, et remonti tegime me meie moodi. Ehk siis ainukesed selleks otstarbeks mõeldud tööriistad olid pintslid. Ohverdatud sai nt karbitäis vatitikke(Siirile meeldivad tikud), tohutul hulgal kaustikukaasi, minu ümmargune "sentimentaalse sodi karp", kolm Siiri särki, meie kõigi närvid jne. Oli ka helgeid hetki - mitte iga päev ei näe, kuidas Piia plastikut saeb. Ja kindlasti olen ma üks väheseid inimesi, kes PÄRAST tapeedi panemist põrandaliiste värvima hakkab. Poole cm läbimõõduga pintsliga.Näide meie geniaalsetest šabloonidest. Pildil minu CD-torni plastikust kaas. Ma võin täie kindlusega väita, et meil on üks väheseid majapidamisi, kus ei ole enam terveid ringikujulisi esemeid. Muuhulgas tuli välja, et Siiril on hularõngas. Vahva.


Illustreerimaks hoolt, armastust, vaeva ja tülpimust. Mu parem jalg on senini rohekas, rääkimata kahest paarist rikutud teksadest. Mõte ei liigu kahjuks piisavalt lennukalt, et värvimiseks vanu pükse kasutada.


Minu tuba. Psühhedeelia.


Mis juhtub siis, kui Siiri arvab, et ma peaksin oma madratsikatte kindlasti ära pesema? Jah, kate tõmbub pesus kokku. Nevertheless, oli kena vaadata, kuidas ta oma viga parandada üritas ja kogu oma jõudu rakendas, et seda sinna ümber tagasi sokutada. Ja jõudu Siiril on - ta suutis nt meie kraaninupu ühe liigutusega ribadeks keerata. Hulk in action.

P.S. Ma suutsin kapiuksed kinni värvida. Nukker.

Väljavõte Eesti Entsüklopeediast

Pub Zavood
Lai tn. 30
51005 Tartu
Tel: +372-744-1321
Avatud: E-R 11-04, L-P 18-04

Kultuspubi Zavood asub Tartus ning rahvasuu on sellest söögi- ja joogikohast ammustest aegadest alates lakkamatult lugusid jahvatanud. Tuntumad legendid pajatavad ajahüpetest, vedeliku import-ekspordist ja kolmapäevadest.
Igal jumala kolmapäeval (vt ka nädala keskpaik; enne neljapäeva) toimub Zavoodis eelmise nädalavahetuse lõpetamise ja järgmise alustamise tähistamine. Menüü koosneb peaasjalikult müstilisest võlujoogist nimega Kolmrockikahehinnaga.
Turismibürood soovitavad varakult kohale minna ja seeläbi kindlustada endale lauas istumise võimalus. Rahva lõbustamiseks ja kultuurielamuse täiuslikkuseni viimiseks on kohal kõik teadaolevad Zavoodi-klientide tüübid.
Tüüp nr1 - Vana rocki/hipi/kirjaniku peer. Tunneb ära aastate pikkusest raskest tööst kotti vajunud pükste ja silmaaluste järgi. Harilikult väga suhtlusaldis ja ei näi oma vanust hoomavat. Võib olla tegu ka eelpoolmainitud ajahüppe legendi peategelasega.
Tüüp nr2 - Stõuner. Tunneb ära äraseletatud ilmest ja sujuvatest liigutustest. Ühtset välimuslikku tunnust ei ole. Käib koos kaasstõuneritega tualettruumis või õues värsket õhku hingamas. Tihti.
Tüüp nr3 - Ajalootudeng. Kõige levinum külastajatüüp. Varieerub nii välimuselt kui käitumismaneeridelt.
Tüüp nr3 alaliik A - Nohik. Tunneb ära robottantsust ja teemavälistest teadlaste tsiteerimistest.
Tüüp nr3 alaliik B - Igal Kolmapäeval Kindlalt Kohal. Tunneb ära reipast sammust ja hingest õhkuvast rahust ning tasakaalust, sest see inimene teab stsenaariumi nagu oma viite sõrme. Õnnis teadmine kindlast tulevikust.
Tüüp nr4 - Tiineidžer. Ükski koht ei ole täiuslik. (Vt. ka reit.ee)
Tüüp nr5 - Vahetusüliõpilane. Tunneb ära eesti keele puudulikust oskusest (vähemalt õhtu alguses). Istub enamasti baarileti ääres.
Tüüp nr6 - Kadunud hing. Esialgu sulandub üldisesse rahvamassi, aga hommikul võib teda leida Leiunurgast (Vt ka pappkast leti all; kes otsib, see leiab).

Turistidele soovitatakse soojalt hommikuni vastu pidada, sest viimaseid vapraid ootab hommikune ühislaulmine makilindi saatel. Hümniks Nukitsamehest tuntud "Kodulaul".

You don't stand a chance if you go down to Chinatown ehk Väike Hiinalinna Esmaabinurgake

Vaene väike Siiri näitas taaskord üles erilist võimekust enda vigastamisel ja veristas ennast naelaga.
















Appi tõttas Super-Piia, kes leiutas põhimõtteliselt kolmandat korda jalgratta(tervitused Prussakovile) ja ehitas Siiri käe ümber plaastri, millist maailm seni veel näinud ei ole.
















Siin on näha ka koht Siiri käel, mida Piia plaastriehitamise käigus vigastas.


Ehk siis stay tuned - remont on lõppfaasis ja täpsem pildiraport meie erakordsetest saavutustest kodukaunistamise alal on tulemas.

Veri, higi ja pisarad

Jah, armas lugeja, minu toa seinas on nüüd tapeet. Oli ka aeg. Kuna mul on jube palju häid sõpru, kes appi lubasid tulla, arvasin ma, et tapeetimine ei ole terve öö kestev ettevõtmine, aga võta näpust. Siinkohal tervitaks nt Martinit, kelle arvates oli "liiga sitt ilm, et toast välja tulla". Igaljuhul pidime me(mina, Piia, Siiri) omal jõul hakkama saama. Kes on näinud kraatreid, mis meie köögiseina pärast eelmist remonti ja seiklusi akudrelliga tekkisid, hoiab nüüd kahe käega peast kinni. Ma hoidsin ka. Aga ainult alguses. Kõigepealt segasime pool tundi liimi kokku. Siiri, armas pedant nagu ta on, luges loomulikult pakendi peal olevad juhised neli korda läbi ja sundis meid hiljem minutilise täpsusega liimiga igasugu nippe tegema. No valmis ta lõpuks sai. Kindlasti liiga paks ja erkroosa. Piiale meeldis. Minule ja Siirile mitte. Kuna me ei ole ilmselgelt piisavalt helged pead, et tapeet varem ja korraga valmis lõigata, alustasime sellega. Ja muidugi paanikaupa, mille tulemuseks oli see, et tapeet oli mõlemalt poolt liimiga koos. Aga see ei heidutanud meid. Esimesed seitse paani olid nö harjutamiseks. Seinale tekkis palju kenasid reljeefseid muhke ja mulle, mille kohta Piia arvas, et kõik saavad kohe aru, et see ongi nii mõeldud ja palus mul kõigile rääkida, kui palju vaeva ma selleks nägin, et tapeet siledalt seina ei jääks. Mõttes ristisin selle seina "pildiseinaks". Riputan sinna kogu ulatuses fotosid ja nihutan riidekapi ka ette. Peale kahte rulli läks asi libedamalt - Piia vedeles voodis ja kurtis peavalu, Siiri oli üleni liimiga koos ja liimis vatitikuga suures õhinas tapeediääri, mina üritasin üksi tapeeti panna. Mingi hetk hakkas Piia viieminutilise intervalliga ropendama ja tuli uuesti appi. Mul on ikka kuradi suur tuba. Lisaks on selle kõrgus meetri kaupa erinev, aga see selleks - Hiinalinna rõõmud. Pärast küllaldast ropendamist, vingumist ja ühe paani pooleks rebimist, jäi liimine ja väsinud Piia kogu selle läbu keskele magama. Verd tilkuva südamega panin talle oma puhta teki peale. Siiri ja minu lõpuponnistused kulmineerusid kella viie ajal hommikul, kui saime lõpuks kõik järelejäänud suvalise suurusega tükid erinevatesse kohtadesse ära paigutatud ja suikusime suht liimisena unele. Kokkuvõtteks võib vist rahul olla - paanid said enamvähem vertikaalselt seina ja mida kaugemalt vaadata, seda ilusam on. Ja mis kõige parem - värvimisosa ootab täna õhtul veel ees. Kes tahab võib popcorni kaasa võtta ja vaatama tulla - tõotab huvitav tulla.

Rubriigist "Otsingud jätkuvad" ehk MÜSTIKA

Mõtlesin üles loetleda kõik oma asjad, mis on viimase aasta jooksul müstilisel kombel kadunud/varastatud/lahkunud parematele jahimaadele. Inspireeritud hiljutisest intsidendist.

*jope - õues kusjuures
*kaks telefoni
*kaks kilo suhkrut
*sall - ilmselt varastati kaelast ära, sest tööle jõudes polnud midagi kaelast võtta
*lugematul hulgal üksikuid sokke ja muid väiksemat sorti riietusesemeid
*neli koduvõtit - jah, vähemalt neli inimest võivad meile külla tulla, kui meid kodus pole
*üks paar ketse
*põrandamopp koos ämbriga
*kahed kõrvaklapid
*müts
*kõik mu allergiatabletid - korraga
*üks potilill
*üks hammas

Rohkem hetkel ei meenu. Siinkohal tervitaks Hiinalinna tolmutonti ja Karlovasse kolinud Piiat, kes on endiselt kahtluse all.

Siiri: "Raudselt on sul midagi veel ära kadunud. Sul iga päev kaob midagi."

Hea on olla süüdimatu.

Tookord ennemuistsel aal ehk inimlikud eksitused

Meenutades vanu häid aegu toon siinkohal ära mõned seigad ja mõtteterad Hiinalinna ajajärgust ja inimlikest eksitustest.

Eredalt meenub üks õhtu, mil Erwinil oli kõht lahti ja ma keetsin talle hunniku riisi. Järgmiseks hommikuks ka portsu valmis. Panin koerakausiga pliidi peale ootele. Kahjuks ei mõelnud, et oleksin pidanud juurde lisama ka täpsustava sildi, kus kirjas, kellele see seal täpselt "ootel" on. Läksin magama ära. Mingil hetkel saabus koju väsinud ja näljane Liis. Ja Liis on inimene, kes oskab lugu pidada väiksest kesköisest snäkist. Võttis Erwini kausi ette ja sõi ketšupiga. Pärast oli tal veidi piinlik. Siinkohal toon ära tema oma kommentaari:

"No kurat küll - ei hoita koera söögikaussi pliidi peal, kui veidi ebakaine ja näljane mina koju jõuab. just vaatasin, et nii ilus uus hõbedane kauss on tekkinud meile...ma vist olen seda kuskil varem näinud.."

Niiet pange kõrva taha, poisid ja tüdrukud, kus on koerakausi koht!

Ega mina ka niivõrd puhas poiss ei ole. Ühel märkimisväärsel päeval tegime Pirogovi avaürituse. Meile nagu tundus, et lund peaaegu ju enam ei ole ja murumätas on kaugelt vaadates võrdlemisi kuiv... Alustasime traditsioonilste õlledega, aga kuidagi juhtus, et saatus andis meie kätte oma karmimad relvad - esimene pudel kosmost, teine pudel kosmost ja kolmas pudel..kosmost. Õnneks oli mu ustav moraalijänes Erwin ka linnas kaasas ja pärast Zavoodi viis ta mu koju. Tõenäoliselt telepordiga, sest retk on hägune. Kodus hakkasin süüa tegema. Makarone seente ja paprikaga. Hullult hea maitses...siis. Kakerdasin mööda korterit ringi. Hommikul selgus, et Erwin oli meile teleporteerunud ka Tarvo ja veel mingid inimesed, keda ma enne ei olnud märganud. Kõik maitseained ja osad paprikad olid millegipärast ühtlaselt makaronipoti ümber pliidil ja teps mitte söögi sees, kus kõikide kainete reeglite kohaselt oleks nende koht! Häbi neile.

Mälu 7 sekundit...

Proovisin just Liisule helistada. Juba jõudsin TeleYhte kiruda ja siis..alles siis...tuli meelde, et eilse päeva sündmus oli Liisu telefoni müstline vargus.
Juurdlus veel käib, aga kahtluse all on vääääga pikkade käsivartega humanoid. Ei ole välistatud ka telefoni omaalgatuslik lahkumine, kuid see teooria ei ole eriti tugev kuna pass ja telefoni isiklikud asjad kadunud ei ole.
Huvitav, mida oleks selle kohta öelda tuntud vandenõuteoreetik Margus Lepal.


Seekord minupoolseks pildimaterjaliks väike mälestus eelmise sügise Rootsi reisist

Ornitoloogiahuvilistele

The Great Yellow Tit - not that messy at all...
(TainaChaun, 17.11.2006)

Nädal tegudes

*käisin pidžaama väel Vahi tanklas. Puhtalt sellepärast, et keegi ei uskunud, et ma julgen.
*Piia üritas oma finantside huvides Erwinit paaritada, aga emane läks Erwule kallale - Erwin on vist ainult meie silmis täkk. Better luck next time.
*pidasin "Barcelomas" oleva purjus Lauriga sõnumivahetust Eesti hümni ja riigireeturluse teemadel.
*käisin suhteliselt ebakaines olekus sunniviisiliselt kinos Boratit vaatamas . sexytime, me like.
*sain 3-sekundilise delayga telefonikõne osaliseks. origin? Kabul, Afganistan.
*avastasin koos Piiaga, et igal persel on piirid(pugemise teemadel).
*panin Siiriga koos tihasele pekki. We haven't seen the great blue tit yet, but there's no doubt, that it would be very messy indeed. Muuhulgas tuli välja, et tihased surevad ilmselt aknalaua peal nälga, kui pekk otsa saab, sest nad ootavad naiivselt, et lauake end kataks.
*jäin PEAAEGU trolli alla ja seejärel naasin Tartusse autos, mille esituled praktiliselt ei töötanud. Samuti kahtlen ma korralike pidurite olemasolus.
*meie köögiukse klaasile tekkis kummitusila - Erwin seems to be back

Jääb ainult üle vastu astuda uutele väljakutsetele ja taas nentida, et mul on liiga palju vaba aega. Ei mõju hästi.

Yours truly,
Nataša

Inimesed tänavalt

Meenutasime Liisuga ükspäev kohtumisi kodutute, joodikute ja teiste vahvate (a)sotsiaalidega. Võiks ju arvata, et seoses minu Hiinalinnast evakueerimisega ei kohta ma enam eriti tihti habetunud punn-nägusid, aga võta näpust...
Kohtumisi on mitmesuguseid. Neid võib liigitada näiteks a)visuaalsed b)küsimus-vastus vormis ja c) vestlus.
A) Visuaalne - Kõndisin pühapäeva hommikul tööle. Ma ei mäleta, et oleksin eelmine õhtu kuskil nii kõvasti pidutsenud, et topsisõpru ära ei tunneks, aga Õnne tänaval vaarus mulle vastu üks pummi, "who gave me thumbs up". Kummaline vaatepilt karges sügishommikus. Tema kasuks räägib fakt, et mees ei ole oma kordinatsiooni veel täiesti ära joonud. Pöidla-töö nagu noorel jumalal!
B)Küsimus-vastus vorm - Siia kategooriasse on tuua mitu näidet. Kummalisel kombel leidsid mõlemad juhtumid aset Anne Feenoxi lähistel. Esimesel juhul küsis üks härrasmees minult ja Liisult vene keeles, et ega me ei tea, kas parasjagu on "vtornik" või "sereda"... Vastuseks tuli nagu ühest suust: "vaskresenja". Aeg lendab... Ei teagi nüüd kas tal oli veel 3 päeva aega või oli ta 4 päeva hiljaks jäänud. Arvata võib, et ta otsustas esiemse variandi kasuks.
Teine seik leidis aset jaanilaupäeval kui mul saatuse tahtel oli jalutada kaks musta koera. Kõndisime neljakesi - mina, Liis, Erwin ja Chako - Feenoxist linna poole ja vastu tulev meesterahvas läks näost valgeks, kaotas verest mitu promilli ja küsis väriseval häälel, kas neid ongi kaks või ta näeb nii topelt?
C)Vestlus - vestluseid on palju olnud. Kõiki enam kahjuks ei mäleta, aga siinkohal toon ära oma viimased jutud ühe Eedeni kandis liikuva eluheidikuga. Ette rutates võin öelda, et ilmselt tal ei ole peas kõik korras. Esimene vestlus toimus meie vahel umbes kuu aega tagasi kui ta lubas mu lasta tankidega neljaks tõmmata ja sõimas väga kõva häälega hooraks. Ei teagi kas ta oli kuskilt midagi kuulnud või sai ta sel samal hetkel ilmutuse, taevas avanes ja kõuehäälel teatati talle, et justnimelt minu näol ongi hooraga tegemist. Teine kohtumine ja hoopis teistsugune vestlus leidis aset eile. Onu tuli minu juurde ja hakkas rääkima mässust, Riia ründamisest ja kindralitest. Veidi seosetu aga üldjoontes täitsa huvitav teema. Jutu lõpetuseks teatas ta, et sellepärast ongi homme Läti iseseisvuspäev. Jäin hetkeks mõttesse ja ütlesin, et Läti iseseisvuspäev on 16.veebruar. Ta oli siiralt üllatunud, küsis miks siis pühapäeval lipud väljas olid (see seos jääb mulle veidi arusaamatuks, sest minul isadepäev ja Läti iseseisvus assosatsioone ei loo) ja siis ta tänas mind siiralt ja peaaegu pisarsilmi informatsiooni eest. Tänapäeval olevat informatsiooni väga raske saada.

Rõõmsate kohtumisteni!

Lihtsalt rõve

Pean vajalikuks mainida, et mul on tekkinud raskekujuline tööallergia. Ja ei - see ei ole metafoor. Eile kella viie ajal hakkasin üle kere sügelema ja päeva lõpuks nägin(Siiri sõnul) välja, nagu "midagi Starwarsist". Ma loodan südamest, et ta ei mõelnud Yodat. Peeglisse ma ilmselgelt vaadata ei tihanud, aga kolleegide näost oli näha mõningast tülgastust. Kuna ma sügelesin räigelt üle kere, oli ka suhtlemine teiste inimolenditega mõneti raskendatud. Täna hommikul oli kõik justnagu ok(vaatasin peeglisse), aga tööle jõudes märkasin, et ilge lööve oli mu otsaesiselt mu ninale koondunud. Ei olnud veetlev. Miks just tööallergia? Kodus paistab see taanduvat... Minu õnneks, teie kahjuks, ei murdunud ma tungivate palvete peale minust pilti teha. Aga et päris ilmetuks ei jääks, siis väike portree eelmisest kevadest:
Nagu aimata võib, peitub antud ülesvõtte taga üks liiga pikk lugu. Ehk mõni teine kord.

10 asja,mida teha, kui palgapäev on HOMME

1. Küsi laenu Narva kolleegidelt, kuna see ei tööta, siis liigu kohe teise punkti juurde. Ära looda sõprade peale, keda sul ei ole.
2. Suitseta kapi otsas vedelevaid filtrita sigarette, mille oma eelmisel sünnipäeval pilakingituse näol said.
3. Ära anna potipõhja kinni kuivanud makarone Erwinile.
4. Ärka hilja, nii on homne päev lähemal.
5. Kuna jõid eelmisel õhtul oma viimase raha maha ja kodus ei ole wc-paberit, siis ei saa sa nagunii süüa ega juua ja see probleem on lahendatud.
6. If you pass GO, collect 2.50 from Siiri.
7. Otsi kapid läbi. Leiad purgi kaerahelbeid. Ole 10 minutit õnnelik, siis avastad, et sul ei ole piima, millega putru keeta, kuid pea meeles - iga õnneminut on seda pettumust väärt!
8. Õpi ära mõni vahva laul või tants ja esita seda Rüütli tänaval.
9. Ära anna koerale ka süüa, sest seda oleks valus vaadata.
10. Blogi valimatult, et aeg kiiremini mööduks.

Kõike head,
Liis ja Piia

(eelmisest virtuaalsest kodust, 9. august 2006)

Müstika

Kõrgemad võimud on ilmselgelt meie blogi avastanud ja teostavad nüüd üleüldist tsensuuri. Tundub, et kaks viimast postitust ja mõningad kommentaarid on lihtrahvale lugemiseks liiga kohutavaks osutunud ja kellegi jumalik sõrm kustutas need ära...
Liis, me ei ole siin üksi administraatorid. Mulle tundub.

Liiga palju vaba aega

Teisipäev: Sõitsin bussiga teise linna otsa tööle, nagu harilik inimene kunagi. Kontroll tuli ja mind tõsteti ühissõidukist välja, nagu viimane kriminaal. Olin VEIDI ärritunud, kuna ostsin mingil põhjusel tol päeval isegi pileti. Probleem oli selles, et Falcki vendade superhüperIDkaardilugeja ei lugenud minu IDkaarti, kus peal oli ka mu tunnipilet. Pärast veerandtunnist külmetamist tuli üks neist geniaalsele ideele lihtsalt mu isikukood sisse toksida. Mispeale mulle kaart tagasi anti ja head reisi sooviti, kuigi buss oli ammu läinud. Pärast veel ühte veerandtundi, mis möödus minu valju sõimu saatel, sain ma Falckiga tööle.
Kolmapäev: Ei midagi erilist. Harilik 18-tunnine tööpäev.
Neljapäev: Kõik mu lapsepõlves omandatud elu alustalad põrmustati - Piia käis kirikus ja jäi seal magama, Siiri jõi Pirol miinuskraadidega üksi tund aega õlut, Martini tissid valutasid(ma ei saanud vastust küsimusele, kas nibud, või neid ümbritsev ala). Õhtu lõpetasin Zavvis teed juues ja Arturile selgitades, miks ta mulle ikka üldse ei meeldi. Piiale ma eile ei meeldinud.
Reede hommik ehk praegu: Siiril on tuumapohmell ja nii tema kui Piia lõuad valutavad. Lisaks tegi taksojuht eile ilmselt Siiri tühjaks. Mis tuletab meelde Siiri eelmise aasta rebastepidu, kus tal hommikul tagumik valutas ja ta ei mäletanud, et ta oleks taksojuhile maksnud. Miks Piial ja Siiril lõuad valutavad, on raske öelda - loodame, et seda ei põhjustanud mingi ühine tegevus, sest nende endi sõnul nad eile öösel ei kohtunud.
Pole ammu ühtegi pilti lisanud, nii et paneks siia ühe pildi Siirist, sest on ebaõiglane, et temast on nii palju juttu, aga mitte mingit visuaali. Lisaks veel, et see on ainuke hea pilt, mis Siirist viie aasta jooksul tehtud on, mis aga mitte kuidagi ei kajasta tema praegust olekut ja väljanägemist.

Jalaga p***e

Jalutan mina rahulikult Annelinnas ja kuulen selja tagant lähenevaid samme. Vaatan - noormees, käed taskus. Kõnnin edasi. Sammud lähenevad. Kuulen vihisevat jalga ja mind tabab õrn löök natuke allapoole mu vasakut kanni. Noormees möödub, rahuliku sammuga, käed taskus. Jään seisma - KERGES hämmingus - ja ootan sõnavahetust, mida ei järgne. Noormees kaob rahulikul sammul mu vaatevinklist. Ei midagi. Oleks siis sõimanud või ähvardanud, aga EI MIDAGI. Tõsine pettumus. Mul on ikka meeles vanad head Kalamaja ajad, kui adrenaliin möllas ja sai korra nädalas tuttava näoga nolgi ees koduni spurditud. Ja nüüd siis niimoodi. Eks ma ole juba harjunud ka, et Tartu nädala suurim krimiuudis on kadunud käekott. Mis siiski ei tee juhtunud vahejuhtumit vähem sürrimaks:D. Ma tean, et minuga koguaeg juhtub kummalisi asju, aga see võttis küll tummaks. Lõunavenelased.... Tegelikult peaks ma hoopis tänulik olema, et ma jooksval aastal veel auto alla pole jäänud(ptuiptuiptui), mõned asjad ikka muutuvad.

P.S. Piia, ma viskasin su kummikud minema.

Kott

Ma sain täna kaamerakoti. Väga edeva ja potisinise. Ma natuke teesklen, et seal on kaamera sees kui ma üks kodus olen ....

Veel poisslapsenimedest

Meenus veel üks ammune jutuajamine Piiaga laste nimede teemadel. Piia rebis endale otseloomulikult parimad ja lubas oma esimestele kolmikutele Tapper, Võitur ja Sittur nimeks panna. Sittur siis on seisuselt võrdne vanavenemuinasjuttude Loll-Ivaniga. Et Piiaga vähekenegi võistelda saaks, peaks ma otseloomulikult abielludes oma perekonnanime alles jätma. Praegused eesnimekandidaadid on siis Kalju, Ole-Omaette ja mõistagi Raudpolt. Ootan värskeid ideid.

Lugupidamisega,
Prl. Kindel

Kauko Röyhka ehk Iga Reklaamtahvli Taga

Seoses Kosmikute uue video filmimisele sattumisega avastasin enda jaoks uuesti Kosmikud, ostsin oma esimese audioplaadi viie aasta jooksul(jah, ma olen jube piraat), kuulan seda juba umbes 40ndat korda ja olen endaga väga rahul. See kõik oli pealkirja selgitamiseks. Tegelikult tahtsin rääkida hoopis alumisest naabritädist, kes töötab muuhulgas ka kohalikus keldripoes, mida me Siiriga vähemalt korra päevas külastame. Kui Erwin veel siin elas, meeldis tädile alati leti taga kurta, et "teie sabaka vsjo vremja uuauauauuauuu". Jah, Erwin on ilge memmekas. Kui Piia ja Erwin välja kolisid, tuli tädi kolimise ajal oma korteriukse peale ja räuskas, et me peame vähemalt nelja koera. Õigluse huvides olgu mainitud, et tädi ei olnud seda rääkides kõige kainem. Kuna see kõik oli igiammu, siis huvitab nt Piiat kindlasti, miks ma selle teema juurde tagasi tulin. Aga sellepärast, et kui ma eile õhtul poodi külastasin, tuli tädi jälle oma lemmiklausega välja. Kuna tema eestikeele oskus piirdub sõnadega "piim" ja "sai", ei osanud ma talle ka selgeks teha, et meil pole juba kuu aega koera. Aga politsei lubas meile küll kutsuda. Eks me siis oota. Tekib küsimus, kas ta kunagi üldse kuulis Erwinit või on tal juba viimased kolm aastat luulud olnud? Kahju on. Eriti, kuna asi ei saa paraneda, sest meile ehitatakse nurga taha Selver, tädi jääb ilmselt töötuks, sest pood läheb pankrotti. Äkki soovitaks tal rahustuseks lemmiklooma võtta? Kuna tädi ennast pole võimalik olnud pildile püüda, avaldan pildi tema mehest/pojast(kelle olemasolust ma ka eile teada sain):
Poeg(Siiri hinnangul) siis parempoolne ja samuti vaimselt ebastabiilne. Ka alkoholilembene, mida talle küll pahaks ei saa panna, kui arvestada, kes ta korterinaabriks on.

Erwini hommikud

Alustuseks võib kohe öelda, et ma hindan hommikul kaua magamist. Eriti pärast pikka töönädalat kui see võimalus tundub eriti ahvatlev ja pärast kella 2'ni öösel üleval olemist, et ikka raudpoltkindel oleks, et ma midagi enam põlema ei pane. Kohe selle järgi võib öelda, et Erwin hindab oma super-maxi-jumbo-size dinosauruse sääreluud, mis ma talle lohutuseks üksi kodus olemise eest Ossu lemmikloomapoest ostsin.
Kondinärimisest tingituna (tõenäoliselt) hindas ta täna hommikul ka kell 6 õue minemist, sest kaka tahtis tulla. Loobusin oma soojast voodist ja kolistasime välja. See on väga eriline säde, mis tekib ühe 40-kilogrammise sülekoera silmadesse kui ta mõnuga sittub. Passisin siis seda sädet ja ootasin kuni ta omadega ühelepoole saab ja et saaksin tagasi magama minna. Ma olen üsna kindel, et ma olin tol hetkel ärkvel, aga ootamatult Erwin haihtus. Tõesti hahtus, sest ta oli kogu aeg minu juures. 3-4 meetri raadiuses ja järsku enam ei olnud. Väga kõvasti ei tahtnud teda kutsuda ka, niisiis vilistasin ettevaatlikult ja hüüdsin teda sosinal. Ei mingit vastust, kuigi ma pooleldi nagu ootasin, et Erwin oleks põõsa tagant torisenud, et "Oota nüüd. Ma kakan ju!!!"
Edasi veetsin määramatu aja Erwinit oodates. Päris suur mure tuli ka juba, sest kellele ikka meeldib varahommikul maha jäetud olla. Korraldasin mööda Õnne tänavat tööle ruttavate inimeste seas küsitluse. "Tere. Ega te ei ole näinud ühte suuremat musta koera?" Vastuseks oli alati ei, aga kõik olid väga kaastundlikud ja lubasid Erwinile öelda, et ta kohe koju läheks, kui nad teda näevad. Monikat nägin ka. Esialgu nägin ainult Gerrit ja hetkeks ajasin isegi ta Erwiniga sassi. Monika lubas ka Erwini koju lohistada.
Lõpuks leidsin oma koera naaberhoovist mingit paska söömast. Gurmee-hommikusöök!!!
Piia...oli.....väga.....kuri.... Aga hea meel oli ka ja sellepärast sai Erwin lihtsalt silent-treatmenti osaliseks. Mulle tundub praegu tegelikult, et talle see isegi sobis. Vaikuses leiba luusse lasta.

Vurrsahkadi

Terve nädalavahetus sai nüüd pildistatud. Mõned võtted tulid isegi rohkem kui asjalikud välja:P Kahjuks on PEF-ide massiline konvertimine marutülikas, nii et mõne pildi lisan siis, olen asjalikumad välja praakinud ja veidi mudinud. Pikemat juttu ei viitsi ega tahagi kirjutada. Ilma on vahvam.

Siinkohal tervitaks Piiat, kes neljapäeva õhtu kõigi rõõmuks detailselt igaveseks arhiveeris ja järgmisel päeval õudse osavusega oma korteri süütas(mis omakorda tõestab, et mul oli õigus ja Piia EI oska ahju kütta).

Laadna,
Nataša

P.S. hädasti oleks normaalset lainurka ja välku vaja:S
Ja ilma pildita ei jäägi. Meenus selline ülesvõte minu esimese filmi päält:

Zavoodi tsitaadiraamat

Liis suitsu edukalt põlema saades: "MINA! Oma joobeastmes! Mõtle"

Tikker: "Ma ei tahtnud minna tema poole seksima, sest mu läpakas on Piia pool..."

Liis: " Ou riläx. Ma saan jumala hakkama"....Liisu ümber on moodustunud tihe vestlusring Liisu püstihoidmise eesmärgil. Oh seda Liisu. Seltskonnahing!

Siiri anatoomiast: " Mõtle kui valus kui sul perseauk on!"

Liis: " Kus ma olen? Ma ei näe.."

Liis: "Ma kuulen teid! Ma kuulen teid" - Piia ja Siiri: " Jah, Liis! See ei olegi mingi salajutt." - Liis jube kurvalt: "...ma ei kuulnud tegelt mitte midagiii!"

Siiri seekord optikast: "Mul on ka miinus midagi. Täna ma ei näinud mitte sittagi!"

Piia: "Liis, sa oled nii vahva!" - Liis: "Ma tean, Piia. Muidu ma sinuga ei räägikski!"

Liis: "Tahaks pildistabilisaatorit"

Liis. "Ma ei tea kas see on minu hääles, aga ikka veel ei ole vaba taksot. Millegipärast.."


Lõpetuseks jääb loota, et häid aegu on veel tulemas, kuid õhtud ei ole vennad...

Õpetussõnad

Kuidas ENNAST Zavoodis ilusaks juua:
*alusta kindlasti õhtut kodus Siiri vaaritatud tikripeeti juues
*jaga seda külas olevate kolleegide ja muidu sõpradega, sest nad mängivad hiljem su plaanis olulist rolli
*viivita kodust lahkumisega täpselt nii kaua, et peet saab praktiliselt otsa ja sind Zavoodis ootav kolleeg lahendab sinu jõudes sõnatult veel kaks tundi Su Dokut ning tõrjub igasuguseid suhtlemiskatseid
*otsi endale Zavoodist uued sõbrad(möödaminnes määri röögatu hinnaga obje pähe sind jälitavale ungarlasest püsikliendile)
*ole täiesti veendunud, et kõik laudkonnad tahavad, et sa nendega vestlust arendaks.
*saa aru, et oleks tõesti aeg koju minna(siinkohal tulevadki mängu sularaha omavad endised peedisõbrad)
*taksoga oma maja ette jõudes avastad, et sul ikka ei ole võtmeid. Sõida tagasi Zavvi, võta veel võlgu ja korja peale korterinaaber, kes kaastundest sinuga koju tuleb ja ukse lahti teeb.
*kirjuta see blogi sissekanne, et Piia sulle enam selle puudumise pärast pinda ei käiks

P.S. Enne selle plaani teostamist oleks soovitav järjest seitse 12-tunnist tööpäeva teha.

Ja nüüd JOOKSUGA K-Rautasse odavat tapeeti otsima, sest riidekapp ei ole endiselt piisavalt suur, et seinas haigutavat auku ära katta. Jumalaga!

Rikkus 10 minuti kaugusel

Kõik algas sellest et ma mõni päev tagasi ostsin Viking Loto pileti. Nüüd leidsin selle üles ja lugesin sealt pealt, et loosimine on täna kl 20.15. Mõlgutan veel viimaseid minuteid vaese tudengi mõtteid.

16 33 15 45 14 36


Halleljuuja.

PS! Lubasin VäikeVennale lolli peaga 10%.... eks pärast paistab, kuigi ta tegi meie msn-vestlusest screenshoti.

Sa, Piia, oota ainult....

...kuni ma tapeetima hakkan. See, et tapeeditükid peavad ristkülikukujulised olema ja üksteise kõrval paiknema on lihtsalt üks üldlevinud väärarusaam. Tõestan vastupidist muidugi juhul KUI ma tapeetima hakkan. Vähe sellest, et tapeet on senini maha kistud ainult ühest toanurgast ja mu mõtted on juba ammu selle juures, kuidas sinna võimalikult massiivne mööblitükk ette sebida, jõudis mulle lõpuks kohale, et tapeet maksab raha. Tapeediliim samuti. Ja raha, nagu me kõik teame, on Hiinalinnas suht haruldane nähtus. Teine teada-tuntud fakt on see, et remont ei ole just meie tass teed... Siinkohal üks illustreeriv näide sellest, milleni meie viimane remont viis:


Ehk siis elame-näeme. Mine tea, kas naasevad veel need head ajad, kui ühes teatud TainaChauni korteris oli igas seinas tapeet ja ülemiste naabrite köögist ei tilkunud ülepäeviti meie kööki pruuni vett, mis lõhnab nagu päris ehtne s*tt. Jääge lainele.

Kuidas ma Hiinalinnas Charlie ingleid vaatamas käisin...

...ehk lugu Liis the Remondiwuman Kindelist.

Kõik algas sellest, et Liis, enast tundes, mis on iseenesest juba väga suur pluss, kutsus mu appi köögikappidele katet kleepima.

Kuna ma väga üleüldse tööd teha ei armasta, siis võtsin brigadir-töödejuhataja ülesanded enda peale. Liis hakkas mõõtma. Tore on vaadata keskendunud inimest ja ma sain seda kaua teha, sest mõõtmine on NII raske ja aega nõudev töö. 62x82cm paberile joonistada on lausa üle mõistuse. Kuna mulle tundus, et kõik kulgeb köögis plaanipäraselt, läksin teise tuppa Charlie inglite filmi vaatama. Väga põnev oli. Kui ma suureks saan, siis hakkan ka kontsakingadega mööda seinu jooksma!
Tagasi kööki jõudes oli Liis suutnud lõigata väga huvitava kujuga tükke.
Aga leppisime kokku, et ega seda katet sinna nii väga vaja ei olnudki...

Elagu!

Unetu öö koodi-häkkimise ja laua nühkimisega annab ennast tunda. 10 minutit tuleb veel Eedeni ostuparadiisis veeta. Hämmastav on see, et siin on kohutavalt palju rahvast täiesti vabatahlikult. Inimeseloomad on ikka imelikud...

Pea vastu Äpu-Liis - ma tulen!

Toksikomaania

Sai siis täna ehituspoodi külastatud ja värvieemaldaja ostetud. Nagu Liis juba saladuselt katet kergitas, langes mu valik Läti vähki tekitavale vahendile. See info ei ole ise välja mõeldud, vaid kõik on kenasti purgi peal kirjas. Kuna ma praeguse seisuga olen juba 4 tundi siin vähihaisu sees olnud, siis ei ole enam pikka pidu. Teine versioon mu ilusa elu lõpuks on kopsupõletik kuna ma olen aknaid terve aja lahti hoidnud. Ühte ma ütlen - talvel (kui ma talveni elan) jääb siin majas igasugune remont tegemata, sest siis on raudselt üle mõistuse külm. Hetkel on taluvuspiiril.

Ps! See laud, mille kallal ma terve päeva vaeva olen näinud, on väljanägemiselt hullem kui varem...

Tarkusetera

Lisaks veel ühe tundmatu kolleegi blogimisdefinitsiooni:

"Blogimine on nagu Raekoja platsi sittumine - kas sa tõesti arvasid, et keegi ei märka?"

Monk

Tunnen vastupandamatut vajadust koristada. Juba kaks päeva. Kahjuks mitte kodus. Samuti on tekkinud rida küsimusi, mille vastamisel on abi vaja. Nt:
*Kas osta värvieemaldi, mille tagaküljele on kirjutatud "võimalik vähkkasvaja tekitaja"(70.-) või valida raha asmel tervis ja osta kallim variant(u. 140.-)? Tõe huvides olgu öeldud, et piia valis vähi.
*Kas meesterahvas, kes mulle igal hommikul ja õhtul maja ees vastu tuleb ja palub mobiilikella õigeks panna kujutab endast reaalset ohtu?
*Millal Erwini karvad kohvi seest ära kaovad?
*Kas pankrotis olles remondi alustamine oli ikka väga hea idee?
jne jne

P.S. jah, piia, adminiõigused ei õigusta ennast minu puhul:)

Iga algus

Mulle tundub see blogimaailm järjest põnevamana. Esialgu üritasin (tulutult) siia blogisse sisse logida. Kaua aega võttis see sellepärast, et üritasin sisselogida vale kasutajanimega. Õigemini õige kasutajanimega, aga mitte sellega, mis shutupsherlock blogiga ühtiks... dumat nada!!!!

Nataša on ka nüüd admin-staatuses siin. Kas see oli viga?

Essa!

Ega mul suurt midagi öelda ei ole ka. Maru uhke tunne lihtsalt, et meie uus lapsuke on nüüd ilmavalgust näinud. Siinkohal tuleb endale mental note jätta, et senise kommuuniga tuleb kiire ja valutu lõpp teha. Kõik on uus oktoobrikuus! või midagi sellist. Kõht on endiselt sigatühi, nii et kõik asjad ka ei muutu. Seegi hea.