18.6.08

Minu Elu Armastus

Jah. Ei pääse ka see blogi armuvalust nõretavast postitusest, kuna ma lihtsalt ei suuda enam vaiki olla. Kõht on NII tühi. Jah, armas lugeja - minul ja toidul on juba aastakümneid äärmiselt kirglik afäär. Päevad ilma temata on tühjad ja kõledad, öödest rääkimata. Praegugi meenutan siin vanu häid aegu ja üritan nendega kõhtu täita. Eks ole mu õgardlus ka käesoleva kolumni sissekannetest läbi kumanud. Eriti tooksin muidugi esile 2006. aasta Suure Riisifiasko.
Õnneks ei ole see kõige hullem asi, mida ma olen toidu nimel korda saatnud.

Niisiis:

1988. aasta

Emme: "Näe Liisu, Emme ostis sulle šokolaadi."
Mini-Nadja aka Liisu: "Anna!"
Emme:"Mis võlusõna on?"
Liisu: "Anna!"
Ema(ohates):"Võta.. Aga kas sa emmele ampsu ka annad?"
Liisu piidleb pingsalt emmet ja šokolaadi ning samamoodi ohates kraabib nimetissõrme küünega veidi emmele šokolaadi. Emme hoiab pisarsilmil naeru tagasi ja võtab suuremeelse kingituse vastu.

Aega on nüüd mööda läinud ja palju toitu kõhtu voolanud, aga muutunud pole sittagi. Nüüd ma lihtsalt ei pea enam luuletama, kuidas mul polnud õrna aimugi, et teine minu poolt hävitatud kohuke oli väiksemale õele mõeldud.
Õnneks ei ole ma kade inimene, kui asi toitu ei puuduta. Lihtsalt iga kord tuleb pisar silma, kui keegi millestki ampsu tahab. A noh, eks ma nutan ja annan, sest päevad pole vennad ja üheksal korral kümnest olen see ju mina, kes kellegi käes ampsu nuiab. Ja elu on õpetanud, et jubehalb on ikka, kui ei anta.

Teinekord siis jätkan samal teemal, sest rääkimata on ju veel McDrive'i öisest kutsuvast kumast ja sellest, kuidas vahel ikka ju inimesed ehmatavad keset ööd üles ja kontrollivad, kas hommikul ikka võikut saab teha. Ja siis teevad enne edasi magamist paar võikut....

Teie Iginäljane Nadja




9.6.08

Woodstock 2008

Esimene peatükk - esimene valearvestus

Inimesed õpivad oma vigadest. Eelmise aasta kogemused näitasid, et pilsnertüüpi õllest saab mingil hetkel kopp ette ja hea oleks omada muud alkohoolset jooki vahepalaks. Otsustasime tagavaraks võtta 2l pakiveini ehk eelistada kvantiteeti kvaliteedile. Mõte oli hea. Teostus jättis soovida. Esimene liiter kulus transporti oodates, teise liitri lõpp paistis juba Vorbusel. Meie õnnetuseks ei olnud korgi all võitu. Tundub, et inimesed peavad ka järgmisel aastal vigadest õppima. Valter oli ka sel aastal au sees.

Teine peatükk: Vana-Veski purjeregatt

Kaunis hommik nõuab sportlikke saavutusi. Joosta ei jaksa, ujuda on külm, malelauda ei olnud. Valik jäi kanuusõidu peale. Hiljem selgus, et pidi jooksma ja ujuma. Igatahes jätsime jalanõud ja telefonid ettenägelikult kaldale ja ronisime kanuusse. Võtsime lastiks ühe Kaarli ja ühe Katjuuša viina kaasa - kumbki ei osanud sõuda, aga Kaarel suutis veidi kiiremini vajalikke oskusi omandada. Esialgu kulges sõit üsna meeldivalt - veidi siksakilisel trajektooril. Vürtsi lisasid kaks kärestikulist teelõiku. "Tänan teid, neiud, selle meeldiva pärastlõuna eest," ütles Kaarel, enne kui selgus, et lustlik reis oli seni kulgenud pärivoolu ning veel ei ole ükski suri-muri-kila-kola-insener leiutanud riistapuud, mis jõe tagurpidi voolama paneb. Tagasitee pidime vältimatult läbima vastuvoolu. Esimese kärestiku juures näitas Kaarel üles erakordset härrasmehelikkust ja ronis kanuust välja, et seda niimoodi edasi sikutada. Meie istusime rõõmsalt kanuus edasi ja Kaarel oma olematu massiga pingutas sõna otseses mõttes püksid märjaks, aga edasi me oluliselt ei liikunud. Ohates lahkusime meiegi uppuvalt laevalt ja asusime appi nüüd juba veritsevale Kaarlile. Edasist ikaldust ei tahakski siinkohal nii täpselt meenutada. Jätsime kanuu esimese randumiskõlbuliku kalda peale ja põgenesime tagasi vaatamata kuriteopaigalt.

Kolmas peatükk: Peintpool

Kuna Nadja ei julge isegi Doom´i mängida, siis jäi püssiga metsavahel roomamine Piia õlule. Oli väga mehine mäng. Poisid said pihta ja Piia sai põske. Kogu kaubanduslik välimus on minetatud. Damaged goods - pole midagi parata.

Neljas peatükk: Error

Kokku esines 13 bändi. Piia kuulis neist kolme, Nadja lisaks veel poolt. Soda Effecti õnnestunud esitus katkes järsult, kuna sünnipäevalaps ei jaksanud enam rokkida. Ehk siis astus mingi juhtme peale, mis kogu elektrisüsteemi lühisesse ajas. Hommikul muidugi selgus, et üks kork oli väljas. Kahjuks segas pilsnertüüpi õlu seda öösel avastamast. Sellest hoolimata jätkus pidu poole Maikameikersi akustilise ambient-esitusega. P.S. Kui keegi kuulis neid hommikul mikrofoni röökimas, siis tegelikult oli tegemist Kunstiga. Pärast Alani meelast palvet talle kaamerasse vaadata, otsustas Nataša, et on viimane aeg nahhaalselt laiutava Piia kõrvale magama keerata. Ülesannet ei teinud raskeks mitte mahutuvusprobleemid, vaid Natašast endast õhkuv pompsiaroom. Telgikaaslaste poolt erituvate mõõkade puhul on lihtne selga pöörata, aga kui enda hingeõhk lausa õhku läbistava rusikana tundub, on olukord veidi keerulisem. Raske juhus. Raske.

Viies peatükk: Seltsiliikumine

Hommik saabus nagu kombeks on - haisevas ja umbses telgis, mille me taaskord strateegiliselt romantilise koiduvalguse poole paigutasime. Vaadates ümberringi lonkavaid eluheidikuid, tundsime ennast üsna hästi. Ikkagi kained. Hiljem selgus, et just sel põhjusel osutusime ise outsider' iteks. Nautisime hommikukohvi nelja-promilli klubi seltsis, kus meile selgitati valitsevat kastisüsteemi. Meile kui põhjakihi esindajatele järgnes viimane kahe-promilliklubi esindaja. Kõige arvukama liikmeskonnaga nelja-promilli klubi ise kummardas ainukest kuue-promilli klubi esindajat, kes sihitult telkide vahel elu mõtet otsides komberdas.

Lõpuks veel üks Tamps katusel:




Järgmine aasta jälle!
Piia ja Nadja