Veri, higi ja pisarad

Jah, armas lugeja, minu toa seinas on nüüd tapeet. Oli ka aeg. Kuna mul on jube palju häid sõpru, kes appi lubasid tulla, arvasin ma, et tapeetimine ei ole terve öö kestev ettevõtmine, aga võta näpust. Siinkohal tervitaks nt Martinit, kelle arvates oli "liiga sitt ilm, et toast välja tulla". Igaljuhul pidime me(mina, Piia, Siiri) omal jõul hakkama saama. Kes on näinud kraatreid, mis meie köögiseina pärast eelmist remonti ja seiklusi akudrelliga tekkisid, hoiab nüüd kahe käega peast kinni. Ma hoidsin ka. Aga ainult alguses. Kõigepealt segasime pool tundi liimi kokku. Siiri, armas pedant nagu ta on, luges loomulikult pakendi peal olevad juhised neli korda läbi ja sundis meid hiljem minutilise täpsusega liimiga igasugu nippe tegema. No valmis ta lõpuks sai. Kindlasti liiga paks ja erkroosa. Piiale meeldis. Minule ja Siirile mitte. Kuna me ei ole ilmselgelt piisavalt helged pead, et tapeet varem ja korraga valmis lõigata, alustasime sellega. Ja muidugi paanikaupa, mille tulemuseks oli see, et tapeet oli mõlemalt poolt liimiga koos. Aga see ei heidutanud meid. Esimesed seitse paani olid nö harjutamiseks. Seinale tekkis palju kenasid reljeefseid muhke ja mulle, mille kohta Piia arvas, et kõik saavad kohe aru, et see ongi nii mõeldud ja palus mul kõigile rääkida, kui palju vaeva ma selleks nägin, et tapeet siledalt seina ei jääks. Mõttes ristisin selle seina "pildiseinaks". Riputan sinna kogu ulatuses fotosid ja nihutan riidekapi ka ette. Peale kahte rulli läks asi libedamalt - Piia vedeles voodis ja kurtis peavalu, Siiri oli üleni liimiga koos ja liimis vatitikuga suures õhinas tapeediääri, mina üritasin üksi tapeeti panna. Mingi hetk hakkas Piia viieminutilise intervalliga ropendama ja tuli uuesti appi. Mul on ikka kuradi suur tuba. Lisaks on selle kõrgus meetri kaupa erinev, aga see selleks - Hiinalinna rõõmud. Pärast küllaldast ropendamist, vingumist ja ühe paani pooleks rebimist, jäi liimine ja väsinud Piia kogu selle läbu keskele magama. Verd tilkuva südamega panin talle oma puhta teki peale. Siiri ja minu lõpuponnistused kulmineerusid kella viie ajal hommikul, kui saime lõpuks kõik järelejäänud suvalise suurusega tükid erinevatesse kohtadesse ära paigutatud ja suikusime suht liimisena unele. Kokkuvõtteks võib vist rahul olla - paanid said enamvähem vertikaalselt seina ja mida kaugemalt vaadata, seda ilusam on. Ja mis kõige parem - värvimisosa ootab täna õhtul veel ees. Kes tahab võib popcorni kaasa võtta ja vaatama tulla - tõotab huvitav tulla.