Liiga palju vaba aega

Teisipäev: Sõitsin bussiga teise linna otsa tööle, nagu harilik inimene kunagi. Kontroll tuli ja mind tõsteti ühissõidukist välja, nagu viimane kriminaal. Olin VEIDI ärritunud, kuna ostsin mingil põhjusel tol päeval isegi pileti. Probleem oli selles, et Falcki vendade superhüperIDkaardilugeja ei lugenud minu IDkaarti, kus peal oli ka mu tunnipilet. Pärast veerandtunnist külmetamist tuli üks neist geniaalsele ideele lihtsalt mu isikukood sisse toksida. Mispeale mulle kaart tagasi anti ja head reisi sooviti, kuigi buss oli ammu läinud. Pärast veel ühte veerandtundi, mis möödus minu valju sõimu saatel, sain ma Falckiga tööle.
Kolmapäev: Ei midagi erilist. Harilik 18-tunnine tööpäev.
Neljapäev: Kõik mu lapsepõlves omandatud elu alustalad põrmustati - Piia käis kirikus ja jäi seal magama, Siiri jõi Pirol miinuskraadidega üksi tund aega õlut, Martini tissid valutasid(ma ei saanud vastust küsimusele, kas nibud, või neid ümbritsev ala). Õhtu lõpetasin Zavvis teed juues ja Arturile selgitades, miks ta mulle ikka üldse ei meeldi. Piiale ma eile ei meeldinud.
Reede hommik ehk praegu: Siiril on tuumapohmell ja nii tema kui Piia lõuad valutavad. Lisaks tegi taksojuht eile ilmselt Siiri tühjaks. Mis tuletab meelde Siiri eelmise aasta rebastepidu, kus tal hommikul tagumik valutas ja ta ei mäletanud, et ta oleks taksojuhile maksnud. Miks Piial ja Siiril lõuad valutavad, on raske öelda - loodame, et seda ei põhjustanud mingi ühine tegevus, sest nende endi sõnul nad eile öösel ei kohtunud.
Pole ammu ühtegi pilti lisanud, nii et paneks siia ühe pildi Siirist, sest on ebaõiglane, et temast on nii palju juttu, aga mitte mingit visuaali. Lisaks veel, et see on ainuke hea pilt, mis Siirist viie aasta jooksul tehtud on, mis aga mitte kuidagi ei kajasta tema praegust olekut ja väljanägemist.