Jalaga p***e

Jalutan mina rahulikult Annelinnas ja kuulen selja tagant lähenevaid samme. Vaatan - noormees, käed taskus. Kõnnin edasi. Sammud lähenevad. Kuulen vihisevat jalga ja mind tabab õrn löök natuke allapoole mu vasakut kanni. Noormees möödub, rahuliku sammuga, käed taskus. Jään seisma - KERGES hämmingus - ja ootan sõnavahetust, mida ei järgne. Noormees kaob rahulikul sammul mu vaatevinklist. Ei midagi. Oleks siis sõimanud või ähvardanud, aga EI MIDAGI. Tõsine pettumus. Mul on ikka meeles vanad head Kalamaja ajad, kui adrenaliin möllas ja sai korra nädalas tuttava näoga nolgi ees koduni spurditud. Ja nüüd siis niimoodi. Eks ma ole juba harjunud ka, et Tartu nädala suurim krimiuudis on kadunud käekott. Mis siiski ei tee juhtunud vahejuhtumit vähem sürrimaks:D. Ma tean, et minuga koguaeg juhtub kummalisi asju, aga see võttis küll tummaks. Lõunavenelased.... Tegelikult peaks ma hoopis tänulik olema, et ma jooksval aastal veel auto alla pole jäänud(ptuiptuiptui), mõned asjad ikka muutuvad.

P.S. Piia, ma viskasin su kummikud minema.