Erwini hommikud

Alustuseks võib kohe öelda, et ma hindan hommikul kaua magamist. Eriti pärast pikka töönädalat kui see võimalus tundub eriti ahvatlev ja pärast kella 2'ni öösel üleval olemist, et ikka raudpoltkindel oleks, et ma midagi enam põlema ei pane. Kohe selle järgi võib öelda, et Erwin hindab oma super-maxi-jumbo-size dinosauruse sääreluud, mis ma talle lohutuseks üksi kodus olemise eest Ossu lemmikloomapoest ostsin.
Kondinärimisest tingituna (tõenäoliselt) hindas ta täna hommikul ka kell 6 õue minemist, sest kaka tahtis tulla. Loobusin oma soojast voodist ja kolistasime välja. See on väga eriline säde, mis tekib ühe 40-kilogrammise sülekoera silmadesse kui ta mõnuga sittub. Passisin siis seda sädet ja ootasin kuni ta omadega ühelepoole saab ja et saaksin tagasi magama minna. Ma olen üsna kindel, et ma olin tol hetkel ärkvel, aga ootamatult Erwin haihtus. Tõesti hahtus, sest ta oli kogu aeg minu juures. 3-4 meetri raadiuses ja järsku enam ei olnud. Väga kõvasti ei tahtnud teda kutsuda ka, niisiis vilistasin ettevaatlikult ja hüüdsin teda sosinal. Ei mingit vastust, kuigi ma pooleldi nagu ootasin, et Erwin oleks põõsa tagant torisenud, et "Oota nüüd. Ma kakan ju!!!"
Edasi veetsin määramatu aja Erwinit oodates. Päris suur mure tuli ka juba, sest kellele ikka meeldib varahommikul maha jäetud olla. Korraldasin mööda Õnne tänavat tööle ruttavate inimeste seas küsitluse. "Tere. Ega te ei ole näinud ühte suuremat musta koera?" Vastuseks oli alati ei, aga kõik olid väga kaastundlikud ja lubasid Erwinile öelda, et ta kohe koju läheks, kui nad teda näevad. Monikat nägin ka. Esialgu nägin ainult Gerrit ja hetkeks ajasin isegi ta Erwiniga sassi. Monika lubas ka Erwini koju lohistada.
Lõpuks leidsin oma koera naaberhoovist mingit paska söömast. Gurmee-hommikusöök!!!
Piia...oli.....väga.....kuri.... Aga hea meel oli ka ja sellepärast sai Erwin lihtsalt silent-treatmenti osaliseks. Mulle tundub praegu tegelikult, et talle see isegi sobis. Vaikuses leiba luusse lasta.