Tunne oma kodumaad ehk Ö-tuur 2007

Võiks ju arvata, et Tartu on täitsa suur koht. Klubisid ja pidusid jalaga segada. Aga meil oli vaja neljapäeva õhtul hoopis Viljandisse pidusse minna. Kella kaheksa ajal tekkis mõte, kella üheksa ajal sain Liisu nõusse ja veidi pärast kümmet seisimegi pöial püsti Viljandi ringi ääres. Liis avastas muuhulgas, et tal on ilmselt vesi põlves, sest põlv on kogu aeg külm ja märg.

Varustus:
1. õlu - sest lootsime vana hea Murphy peale. Seadus ütleb, et auto peatub alati just siis kui oled purgi lahti teinud. Seekord küll ei töötanud, aga eks Murphy oli ka optimist.
2. helkur - ka siin on ööd mustad.
3. silt "Viljandi" - Liis tahtis küll Vilsandi või Kuressaare kirjutada. Lootis autojuhtide südameheadusele, aga kirjutasime ikka ausalt Viljandi, sest südameheadusele pole nagunii mõtet loota ja nagu me pärast teada saime, siis polnud kirja nagunii näha.

Eeldades, et kõik autod, mis kella kümne ja üheteistkümne vahel õhtul Viljandi maanteele keeravad, lähevad muidugimõista otsejoones Viljandisse, läks vahepeal kops suisa üle maksa.

Mismõttes sa sõidad Viljandisse ja meid ei või peale võtta??!!??
Ah???
Me ei ole isegi mehed ega hipid!!!!

Viimaks peatus üks vahva vene oss musta läikiva autoga. Väga südamlik noormees. Ja tänumeeles andsime koleda muusika ka andeks. Siis sõitsime Kurekülla (vist?), istusime autos kuni meie sohver teiste kenade vene noormeestega suitsu teeb ja kordamööda pakiruumi ja kapoti luuke avab ja sulgeb. Reisiseltskond täienes veel ühe muusikanautleja võrra. Tal olid isegi omad plaadid kaasas. Viljandisse jõudes hakkas isegi meile juba õnts-õnts meeldima. Hea, et Tallinnasse ei pidanud sõitma, sest muidu oleks me lõplikult muusikaliselt rikutud saanud.

Ja Viljandis läksime Koidu seltsimajja. Sulelised ja karvased sõbrad-tuttavad olid juba varakult sooja hakanud tegema ja pidu oli täies hoos. Marssisime enesestmõistetavate nägudega mantlite ja kottidega sisse. Panime asjad ja õlled backstage'i ja otsisime esimese suitsuruumi. Hiljem selgus, et tegelikult on pilet 50 EEKi, omade jookidega sisse ei saa ja ühtki bändimeest või muidu esinejat me ka ei tunne.

Pidu oli vahva. Inimesed olid toredad.

Lõpuks vedasin ennast Kätrini ja Hansa poole diivanile. Nad elavad väga õnnelikul kombel peopaiga kõrvalmajas. Kuna Hansa pidi tingimata kell pool neli öösel autos Priidule ühte lugu laskma ja Kätrin olgugi purjakil aga korraliku naisterahvana pidi meigi maha võtma, siis istusime veel nõks aega üleval. Kätrin passis aknal ja ma vedelesin sohval. Muu jutu sees kõlas reportaaž akna all toimuvast.

Viljandi