Toolid Minu Elus ehk Istumine Ei Tasu Alati Ära

Käisin eile esimest korda oma lõputöö juhendaja juures. Muuhulgas on ta õpetlane, kes on ilmselt kirjutanud kõik erialased õpikud known to man. Kuna tegu on erakordselt erudeeritud professoriga, siis kukkusin hea esmamulje jätmiseks keset pingsat diskussiooni nagu muuseas tooliga ümber. Ei saa öelda, et poleks piinlik olnud. Olukorrale andis kindlasti meeletu lisaväärtuse kolme vanema õppejõu kohalolek samas ruumis. Peedikarva näoga kodu poole kõndides meenus teisigi toolidega seotud intsidente, mis võinuks minu poolest täiesti olemata olla...

Loodetavasti mäletavad kõik minu legendaarset hambajäljed-puusa-peal pulmaintsidenti. See verevalum oli köha järgneva seiga kõrval.
Usina pulmafotograafina sai kaamera mälukaart kohe peo alguses täis ja istusin toolile, et tühja kaarti sisestada. Oli käes härras ja vaikne hetk, kus pruutpaar vanemaid südamest kõige eest kallistuste ja kingitustega tänas. Ei teagi, milline tooli osa sel hetkel järele otsustas anda, aga minu põrandale prantsatamine ei jäänud väga kahe silma vahele. Toolist ega minu põhjamaiselt kaamest jumest ei jäänud igaljuhul suurt midagi järele. Oleks võinud ka halvemini minna - keegi oleks võinud mulle laulatuse ajal istet pakkuda. Õnneks koperdasin sel ajal ainult kaks korda vaiba taha ja suuremat katastroofi üles ei keerutanud..

Kindlasti on kõik tähele pannud, et toolid on enamasti igavad ja ühevärvilised. Õnneks on olemas Piia, kes läheb ja aitab, kui viga näeb laita. Kui Piia guaššidega meie köögitooli värvima hakkas, oli ta veel kaine. Akvalangistide portree nägi täiesti korralik välja. Keegi ei tea, mis vahepeal juhtus, aga kui järg seljatoe käes oli, oli Piia juba üsna purjakil ja tuli välja geniaalse ideega sinna lihtsalt "Kadahh" kirjutada. Õnneks oli vaene väike Piia tooli lakkimiseks liiga väsinud ning meie Siiriga lõbustasime ennast pool päeva tooli puhastamisega. Vot sellised hobid siis.


Truly yours,
Chairman of the Committee of Freaky Shit