Kodanikud reisijad, ärge hüpake libedale platvormile!

Kodukäija Piia

Kodu ei ole meie peres privaatne koht. Mõned näited elust enesest. Töölt koju jõudes leidsin oma diivanilt Piia, kes oli pingsalt ametis teleka vaatamisega. Muuhulgas sain sõimata, et ma oma lukus uksega korterisse sisenemise nii raskeks olen teinud ja ta pidi pool tundi koridoris muukima. Ei ole harvad ka juhud, kui Piia mulle minu WC-st helistab ja pärib mu tegemiste kohta. Jah, ma üldjuhul ei ole ise kodus. Hämmastaval kombel ei leia ma Piiat enda juurest, kui on vaja remonti teha või muid vaimset/füüsilist aktsiooni läbi viia. Küll aga ilmub ta kohale kohe, kui tal pesu on vaja pesta. Et inimestele vale mulje ei jääks, siis Piia on tegelikult tubli ka - koristab köögist tühjad pudelid ja peseb nõud, hoolitseb mu kehakaalu eest ja hävitab mu nädala söögi, jätab meile oma pedaalideta roosa kokuka, et oleks hea sporti teha jne. Kõik iseenesest ju head omadused, kas pole? Õnneks olen ma mõistev inimene. Eriti kuna ma ise kämpisin Piia juures süüdimatult terve eelmise kevade ja tegelesin täpselt samasuguse hävitustööga. Nagu küla koerale..
Hetkel teeb mulle pigem muret fakt, et Piia kannatab viimasel ajal märatsushoogude all. Minu rüperaali klaviatuurilt puudub nüüdseks juba kolm klahvi. "P" ja "Ü" puudumine häirib enim, selle postituse kirjutamine võttis parasjagu mu olematut jõudu. F6 klahvi sõi kass juba ammu ära ja selle puudumine isegi väga ei morjenda. Kui Piia oma kontakte piisaval määral rakendada suudab, siis ehk on isegi võimalus, et saan kunagi jälle trükkida. Seniks aga luuran soodsaid Delli läpakaid..

Nüüd aga väike fotomeenutus Piia unustamatust sünnipäevast, mis kahjuks teadmata põhjustel ei ole siin vääriliselt kajastatud. Foto siis tehtud pärast seda, kui Piia oma saapapaelad läbi oli lõiganud, sest ilmselgelt olid paelade lahtiharutamine tema jaoks liiga keeruline ülesanne.

Miks ma enam Edelaraudtee fänn ei ole

Väisasin pühade puhul vanemaid, nagu enamik meist. Päris jõuluvana käis ja puha. Avastasin, et kardan jõuluvanasid veel rohkem, kui kloune - ja klounid on üsna hirmuäratavad. Pikemalt ei hakka kõiki oma suguvõsa igal aastal korduva stsenaariumiga jõuluõhtu-fiaskosse pühendama. Räägin pigem rongisõidust Tartusse. Vaese õpilaspiletita tudengina valisin ma kiirrongi asemel "tunne-oma-kodumaad" rongi, sest pilet oli odavam ja graafiku järgi oleksin varem koju jõudnud. Algus oli paljutõotav. Pedjas jäi rong pikaks ajaks seisma(kus kurat on Pedja?). Poole tunni möödudes hakkasid inimesed närviliseks muutuma. Tunni aja möödudes algas vennastumine. Nägin esimest korda eestlase sõbralikku poolt. Kõik jagasid omavahel oma vähest kaasasolevat söögi- ja joogikraami, viskasid nalja ja soovisid üksteisele irooniliselt häid pühi. Kahe tunni möödudes nägime kiirrongi meist möödumas. Üldine meeleolu muutus hetkega. Telefonid hakkasid helisema ja maad võttis paanika. Piletitädi ei julgenud vagunisse astuda. Viimaks hakkas rong liikuma ja kõik hingasid kergendatult. Järgmises peatuses teatas vedurijuht, et peame pool tundi mingit Petseri-rongi ootama, et saaks edasi sõita. Õnneks oli Jõgeva rongijaamas pood ja kõik käisid varusid täiendamas. Suitsumeestel lubati rongis sigarettidele anduda jne. Hilisõhtul Tartusse saabudes olid kõigil juba uued sõbrad - nii olin minagi endale kuidagi Anneli-nimelise tuttava saanud, kes pakkus mulle lahkelt transporti Hiinakasse. Hetk enne talle järele tulnud autosse istumist mainis minu uus sõber mulle, et ma pean valetama, et ma olen ta endine klassiõde Tapalt ja mul ei ole üldse raha et koju minna... Kuigi selline rollimäng mulle veidi kummaline tundus, istusin siiski autosse, kus ootas ees üks väga närviline ja vaikne meesterahvas. Kõigepealt sõitsime Supilinna, kus Anneli Hannesele toast tema jõulukingi tõi, mille Hannes seepeale kuskilt väljailmunud paberinoaga äkiliste liigutustega ribadeks tõmbas ja seejärel kuskile istme alla viskas. Kirjutasin vaikides tagaistmel valmis sms-i auto kirjeldusega, et vajadusel kuskile saata. Hannes aga kihutas Annelinna suunas ja nõudis minu täpset aadressi. Ettenägeliku tüdrukuna lasin ennast kõrvaltrepikoja ette viia. Hannes ja Anneli kihutasid valju träänsu saatel minema ja mina hiilisin koju. Loo moraal - ära sõida rongiga.

Infoks veel niipalju, et see ei ole esimene kord, kui rong katki läks. Viimati Tallinnasse sõites suutis vedurijuht nt valele rajale pöörata. Avastanud oma vea, suutis ta õnneks täpselt nii ruttu tagurdada, et vastutulev kaubarong mööda vuhises. Ma ei ole Edelaraudtee fänn.

Kütmise eripärad

Ma olen üsna kindel, et siin blogis on ka varem kütmisest räägitud. Ja ma olen enam kui kindel, et ma olen varem ahju kütnud - seda aitab mul väga edukalt meeles pidada suur kõrbenud laik ahju ees põrandal.
Siiski pean teiega jagama oma uusi kogemusi selles kaunis ja kummalises ahjukütte maailmas. Eilne ahjukütmine algas suurepäraselt. Nüüd tagantjärgi võib isegi öelda, et liiga hästi, et tõsi olla... Minimaalselt Postimeest ja esimese korraga puud põlesid! Väga hea saavutus. Ehitasin maruvahva koopa ja nokkisin kasetohtu sinna sisse, panin sigareti valmis ja ühe tikuga... oi see oli ilus... ÜHE TIKUGA kõik põles. Pisar tuli lausa silma. Ütlesin endale, "Piia, aega võttis, mis ta võttis, aga Sa sa oled omandanud meistriklassi". Siis patsutasin endale tunnustavalt õlale ja punastasin sellest ülevoolavast kiitusest tingitud heameelest.
Edasi läks kõik rahulikult. Ahi küdes, mina käisin aega ajalt kontrollimas ja sütt segamas. Söed said valmis ja panin ukse ja siibri kinni. Harilik protokoll.

Hommikul ärgates oli toas külm nagu Põhjanabal!

MIKS?

Chronologically gifted ehk Ka Siiri Sai Lõpuks Ometi Vanaks

about her: dumb but willing
birthday: Shares it with Jesus
age: 21
here for: our entertainment
children: why not
ethnicity: extremely caucasian (white)
languages she speaks: Estonian, English (UK), German. Some kind of gibberish in her sleep
political view: punk's not dead
humor: poor, but friendly. She has her moments.
sexual orientation: no interest in women what so ever, unfortunately for Kusti
fashion: alternative
smoking: heavily
drinking: heavily, preferres cheap wine-like liquids
pets: Bob & Pitsu(still alive)
living: @ some dump in Chinatown
hometown: Dorpat
webpage: missing
passions: translating through life, dancing alone in front of the kitchen window, Trivia Maschine
books: Saagpakk
music: anything connected to punk
tv shows: CSI
movies: Pirates of the Carribean had a devastating effect. We are now busy explaining, why it is impossible for her to become a pirate.
cuisines: anything goes
country: Estonia

Kõige suuremad õnned Sulle sünnipäeva puhul. Ära pildi pärast pahanda. Lilled saad jaanuaris.

Siiralt Sinu,
Piia ja Liis

*powered by Orkut*

Õnnejunnid ehk elagu fotopedendus!

Blin! vol 2 ehk mida mina mäletan...

Mälestused on kustumatud. Salvestunud mälestused siis.

Pimp my Liis aktsioon õnnestus väga hästi. Inimesed ei tundnud Nadjat mite äragi. Kui siis hääle järgi. Peo lõpu poole (nagu ma kuulsin) omandas mu kallis sõber muidugi eksimatult Liisulikud jooned, mida ei peida ükski meigikiht ega kontsaking.

3 Pitsi ja Tuttu aktsioon õnnestus samuti suurepäraselt. Olgem ausad - pidu jäi minu jaoks lühikeseks, aga õnneks suutsin omal jalal (küll viimasel minutil, aga siiski) takso peale suusatada. Kuna mul õnnestus kaotada kingapaelad, siis tuli käimisele loominguliselt läheneda.

Tantsimist ma ei tahaks mäletada, aga mäletan. Kus on õiglus? Miks? MIKS? Olevat kole olnud, aga nalja sai kõvasti. Polka .... jaaaaa. olid ajad...

Käisin just Hiinalinnas tükke kokku panemas. OI BLIN! Nii palju küsimusi!!! Millal me ükskord ajud pähe võtame ja inimeseks saame? Ah?

Siiralt,
teie Koomajoodik.

BLIN! ehk Piia ja Liis Lennuväljal

Rikun reeglit. Kokkulepe oli, et tööst ei kirjuta. Aga jõulupidu oli lihtsalt nii klassikaline näide sellest, kuidas meid ei tohiks kodust välja lasta. Kõik algas ju iseenesest roosiliselt - nägime tütarlapsed välja, istusime vaikselt lauas ja lasime kõigel hea maitsta. Kui Piia ja Martin tantsima(loe:koperdama ja kakerdama) hakkasid, varises igasugune illusioon madalast profiilist kokku. Piia kingatükid vedelesid saali peal, meil kõigil oli järsku vaja jubedalt Läti vabariigi terviseks Altaid juua ja ohtralt rõvedat nalja teha. Piia ja Martini tantsust veel niipalju, et nad ei lasknud ennast õnneks muusikast segada ja olid äärmiselt innukad. Passadooblet kahjuks kavas ei olnud ja neil ei olnud võimalust särada. Piia läks mingil hetkel loomulikult kogu minu rahaga minema, mis oli eriti meeldiv. Järgmisel hetkel tabasin end tantsimast, mis tollal isegi ei tundunud nii SUURE veana, aga see selleks. Minu jaoks lõppes pidu kella kahe ajal päeval, mil ma katkiste sukkade ja kontsadega(Piia:"Nagu väsinud hoor pärast rasket tööd...") ühe tundmatuks jääva kolleegi juurest koju hakkasin minema. Ilma rahata loomulikult. Ei ole midagi meeldivamat, kui ärgata võõras kohas pudeli Altai kõrval. Jääb vaid üle tänased msni vestlused siia kopeerida, ehk annab vähe selgema pildi toimunust.

Tikker: me käisime piiaga vetsus mingi hetk, kus ta jumala purjus oli juba ja sis tuli välja, seelik sukkpükste vahel kinni tagant
Tikker: hea, et ma kaasas olin, ütleme nii :D

Piia:jeesus
Piia:miks?
mina:ma ei tea
Piia:MIKS?
Piia:ja siis ootab vastust ka küsimus - KUIDAS? ja - JÄLLE?

Ehk siis hea pidu, hea pidu.... Ah jaa - pealkirja selgituseks: mugandasime ükspäev Piiaga tuntud lasteraamatut Lehm Lennuväljal. "Aga meie tegime nalja..."

Oh jah. Jumalaga.

Lühidalt

Piia kasutuses on juba paar kuud olnud minu vana pooleldi töötav telefon, mille äratuskellale nt ei saa loota. Igaljuhul varastati see nüüd ära. Mitu inimest saab öelda, et kaks nende telefoni on kahe nädala jooksul pikanäpumeeste ohvriks langenud?

P.S. Piia on julmalt hea sõber. Tõi mu koti zavvi leiunurgast ära. Ja mina arvasin, et mina küll kunagi Manni jälgedes ei käi....

Piia, me oleme üks väljasuremisohus inimliik, ma ütlen. Ja mul on väga kahju, et sa oma sünnipäeval enam pettuda ei saa, et nii vähestel meeles oli...

Nukker pooltund trepikojas...

...pani mind aru saama mobiiltelefoni vajalikkusest. Valel pool katkise lukuga ust olles tulevad alati parimad ideed. Eriti kui kõht tühi on ja poest toodud asjad sinu kõrval trepil kilekotis. Koputasin ka kolmele uksele oma lähiümbruses, et Siiriga telefoni teel paanikat jagada, aga keegi ei teinud ust lahti! Sahistasid ukse taga, aga lahti ei teinud. Ma olen õnnelik, et Hiinaka inimesed on nii ilusad ja head... Kui olin juba lootuse kaotanud(muuhulgas kontrollisin, kas on õige uks), tuli Siiri ja keeras lihtsalt ukse lukust lahti.

Eedeni võtmemeistrit palavalt tervitades,
Liis

Valmis!

Esiteks tasub ära märkida, et remonti tegime me meie moodi. Ehk siis ainukesed selleks otstarbeks mõeldud tööriistad olid pintslid. Ohverdatud sai nt karbitäis vatitikke(Siirile meeldivad tikud), tohutul hulgal kaustikukaasi, minu ümmargune "sentimentaalse sodi karp", kolm Siiri särki, meie kõigi närvid jne. Oli ka helgeid hetki - mitte iga päev ei näe, kuidas Piia plastikut saeb. Ja kindlasti olen ma üks väheseid inimesi, kes PÄRAST tapeedi panemist põrandaliiste värvima hakkab. Poole cm läbimõõduga pintsliga.Näide meie geniaalsetest šabloonidest. Pildil minu CD-torni plastikust kaas. Ma võin täie kindlusega väita, et meil on üks väheseid majapidamisi, kus ei ole enam terveid ringikujulisi esemeid. Muuhulgas tuli välja, et Siiril on hularõngas. Vahva.


Illustreerimaks hoolt, armastust, vaeva ja tülpimust. Mu parem jalg on senini rohekas, rääkimata kahest paarist rikutud teksadest. Mõte ei liigu kahjuks piisavalt lennukalt, et värvimiseks vanu pükse kasutada.


Minu tuba. Psühhedeelia.


Mis juhtub siis, kui Siiri arvab, et ma peaksin oma madratsikatte kindlasti ära pesema? Jah, kate tõmbub pesus kokku. Nevertheless, oli kena vaadata, kuidas ta oma viga parandada üritas ja kogu oma jõudu rakendas, et seda sinna ümber tagasi sokutada. Ja jõudu Siiril on - ta suutis nt meie kraaninupu ühe liigutusega ribadeks keerata. Hulk in action.

P.S. Ma suutsin kapiuksed kinni värvida. Nukker.