Jalaga p***e

Jalutan mina rahulikult Annelinnas ja kuulen selja tagant lähenevaid samme. Vaatan - noormees, käed taskus. Kõnnin edasi. Sammud lähenevad. Kuulen vihisevat jalga ja mind tabab õrn löök natuke allapoole mu vasakut kanni. Noormees möödub, rahuliku sammuga, käed taskus. Jään seisma - KERGES hämmingus - ja ootan sõnavahetust, mida ei järgne. Noormees kaob rahulikul sammul mu vaatevinklist. Ei midagi. Oleks siis sõimanud või ähvardanud, aga EI MIDAGI. Tõsine pettumus. Mul on ikka meeles vanad head Kalamaja ajad, kui adrenaliin möllas ja sai korra nädalas tuttava näoga nolgi ees koduni spurditud. Ja nüüd siis niimoodi. Eks ma ole juba harjunud ka, et Tartu nädala suurim krimiuudis on kadunud käekott. Mis siiski ei tee juhtunud vahejuhtumit vähem sürrimaks:D. Ma tean, et minuga koguaeg juhtub kummalisi asju, aga see võttis küll tummaks. Lõunavenelased.... Tegelikult peaks ma hoopis tänulik olema, et ma jooksval aastal veel auto alla pole jäänud(ptuiptuiptui), mõned asjad ikka muutuvad.

P.S. Piia, ma viskasin su kummikud minema.

Kott

Ma sain täna kaamerakoti. Väga edeva ja potisinise. Ma natuke teesklen, et seal on kaamera sees kui ma üks kodus olen ....

Veel poisslapsenimedest

Meenus veel üks ammune jutuajamine Piiaga laste nimede teemadel. Piia rebis endale otseloomulikult parimad ja lubas oma esimestele kolmikutele Tapper, Võitur ja Sittur nimeks panna. Sittur siis on seisuselt võrdne vanavenemuinasjuttude Loll-Ivaniga. Et Piiaga vähekenegi võistelda saaks, peaks ma otseloomulikult abielludes oma perekonnanime alles jätma. Praegused eesnimekandidaadid on siis Kalju, Ole-Omaette ja mõistagi Raudpolt. Ootan värskeid ideid.

Lugupidamisega,
Prl. Kindel

Kauko Röyhka ehk Iga Reklaamtahvli Taga

Seoses Kosmikute uue video filmimisele sattumisega avastasin enda jaoks uuesti Kosmikud, ostsin oma esimese audioplaadi viie aasta jooksul(jah, ma olen jube piraat), kuulan seda juba umbes 40ndat korda ja olen endaga väga rahul. See kõik oli pealkirja selgitamiseks. Tegelikult tahtsin rääkida hoopis alumisest naabritädist, kes töötab muuhulgas ka kohalikus keldripoes, mida me Siiriga vähemalt korra päevas külastame. Kui Erwin veel siin elas, meeldis tädile alati leti taga kurta, et "teie sabaka vsjo vremja uuauauauuauuu". Jah, Erwin on ilge memmekas. Kui Piia ja Erwin välja kolisid, tuli tädi kolimise ajal oma korteriukse peale ja räuskas, et me peame vähemalt nelja koera. Õigluse huvides olgu mainitud, et tädi ei olnud seda rääkides kõige kainem. Kuna see kõik oli igiammu, siis huvitab nt Piiat kindlasti, miks ma selle teema juurde tagasi tulin. Aga sellepärast, et kui ma eile õhtul poodi külastasin, tuli tädi jälle oma lemmiklausega välja. Kuna tema eestikeele oskus piirdub sõnadega "piim" ja "sai", ei osanud ma talle ka selgeks teha, et meil pole juba kuu aega koera. Aga politsei lubas meile küll kutsuda. Eks me siis oota. Tekib küsimus, kas ta kunagi üldse kuulis Erwinit või on tal juba viimased kolm aastat luulud olnud? Kahju on. Eriti, kuna asi ei saa paraneda, sest meile ehitatakse nurga taha Selver, tädi jääb ilmselt töötuks, sest pood läheb pankrotti. Äkki soovitaks tal rahustuseks lemmiklooma võtta? Kuna tädi ennast pole võimalik olnud pildile püüda, avaldan pildi tema mehest/pojast(kelle olemasolust ma ka eile teada sain):
Poeg(Siiri hinnangul) siis parempoolne ja samuti vaimselt ebastabiilne. Ka alkoholilembene, mida talle küll pahaks ei saa panna, kui arvestada, kes ta korterinaabriks on.

Erwini hommikud

Alustuseks võib kohe öelda, et ma hindan hommikul kaua magamist. Eriti pärast pikka töönädalat kui see võimalus tundub eriti ahvatlev ja pärast kella 2'ni öösel üleval olemist, et ikka raudpoltkindel oleks, et ma midagi enam põlema ei pane. Kohe selle järgi võib öelda, et Erwin hindab oma super-maxi-jumbo-size dinosauruse sääreluud, mis ma talle lohutuseks üksi kodus olemise eest Ossu lemmikloomapoest ostsin.
Kondinärimisest tingituna (tõenäoliselt) hindas ta täna hommikul ka kell 6 õue minemist, sest kaka tahtis tulla. Loobusin oma soojast voodist ja kolistasime välja. See on väga eriline säde, mis tekib ühe 40-kilogrammise sülekoera silmadesse kui ta mõnuga sittub. Passisin siis seda sädet ja ootasin kuni ta omadega ühelepoole saab ja et saaksin tagasi magama minna. Ma olen üsna kindel, et ma olin tol hetkel ärkvel, aga ootamatult Erwin haihtus. Tõesti hahtus, sest ta oli kogu aeg minu juures. 3-4 meetri raadiuses ja järsku enam ei olnud. Väga kõvasti ei tahtnud teda kutsuda ka, niisiis vilistasin ettevaatlikult ja hüüdsin teda sosinal. Ei mingit vastust, kuigi ma pooleldi nagu ootasin, et Erwin oleks põõsa tagant torisenud, et "Oota nüüd. Ma kakan ju!!!"
Edasi veetsin määramatu aja Erwinit oodates. Päris suur mure tuli ka juba, sest kellele ikka meeldib varahommikul maha jäetud olla. Korraldasin mööda Õnne tänavat tööle ruttavate inimeste seas küsitluse. "Tere. Ega te ei ole näinud ühte suuremat musta koera?" Vastuseks oli alati ei, aga kõik olid väga kaastundlikud ja lubasid Erwinile öelda, et ta kohe koju läheks, kui nad teda näevad. Monikat nägin ka. Esialgu nägin ainult Gerrit ja hetkeks ajasin isegi ta Erwiniga sassi. Monika lubas ka Erwini koju lohistada.
Lõpuks leidsin oma koera naaberhoovist mingit paska söömast. Gurmee-hommikusöök!!!
Piia...oli.....väga.....kuri.... Aga hea meel oli ka ja sellepärast sai Erwin lihtsalt silent-treatmenti osaliseks. Mulle tundub praegu tegelikult, et talle see isegi sobis. Vaikuses leiba luusse lasta.

Vurrsahkadi

Terve nädalavahetus sai nüüd pildistatud. Mõned võtted tulid isegi rohkem kui asjalikud välja:P Kahjuks on PEF-ide massiline konvertimine marutülikas, nii et mõne pildi lisan siis, olen asjalikumad välja praakinud ja veidi mudinud. Pikemat juttu ei viitsi ega tahagi kirjutada. Ilma on vahvam.

Siinkohal tervitaks Piiat, kes neljapäeva õhtu kõigi rõõmuks detailselt igaveseks arhiveeris ja järgmisel päeval õudse osavusega oma korteri süütas(mis omakorda tõestab, et mul oli õigus ja Piia EI oska ahju kütta).

Laadna,
Nataša

P.S. hädasti oleks normaalset lainurka ja välku vaja:S
Ja ilma pildita ei jäägi. Meenus selline ülesvõte minu esimese filmi päält:

Zavoodi tsitaadiraamat

Liis suitsu edukalt põlema saades: "MINA! Oma joobeastmes! Mõtle"

Tikker: "Ma ei tahtnud minna tema poole seksima, sest mu läpakas on Piia pool..."

Liis: " Ou riläx. Ma saan jumala hakkama"....Liisu ümber on moodustunud tihe vestlusring Liisu püstihoidmise eesmärgil. Oh seda Liisu. Seltskonnahing!

Siiri anatoomiast: " Mõtle kui valus kui sul perseauk on!"

Liis: " Kus ma olen? Ma ei näe.."

Liis: "Ma kuulen teid! Ma kuulen teid" - Piia ja Siiri: " Jah, Liis! See ei olegi mingi salajutt." - Liis jube kurvalt: "...ma ei kuulnud tegelt mitte midagiii!"

Siiri seekord optikast: "Mul on ka miinus midagi. Täna ma ei näinud mitte sittagi!"

Piia: "Liis, sa oled nii vahva!" - Liis: "Ma tean, Piia. Muidu ma sinuga ei räägikski!"

Liis: "Tahaks pildistabilisaatorit"

Liis. "Ma ei tea kas see on minu hääles, aga ikka veel ei ole vaba taksot. Millegipärast.."


Lõpetuseks jääb loota, et häid aegu on veel tulemas, kuid õhtud ei ole vennad...

Õpetussõnad

Kuidas ENNAST Zavoodis ilusaks juua:
*alusta kindlasti õhtut kodus Siiri vaaritatud tikripeeti juues
*jaga seda külas olevate kolleegide ja muidu sõpradega, sest nad mängivad hiljem su plaanis olulist rolli
*viivita kodust lahkumisega täpselt nii kaua, et peet saab praktiliselt otsa ja sind Zavoodis ootav kolleeg lahendab sinu jõudes sõnatult veel kaks tundi Su Dokut ning tõrjub igasuguseid suhtlemiskatseid
*otsi endale Zavoodist uued sõbrad(möödaminnes määri röögatu hinnaga obje pähe sind jälitavale ungarlasest püsikliendile)
*ole täiesti veendunud, et kõik laudkonnad tahavad, et sa nendega vestlust arendaks.
*saa aru, et oleks tõesti aeg koju minna(siinkohal tulevadki mängu sularaha omavad endised peedisõbrad)
*taksoga oma maja ette jõudes avastad, et sul ikka ei ole võtmeid. Sõida tagasi Zavvi, võta veel võlgu ja korja peale korterinaaber, kes kaastundest sinuga koju tuleb ja ukse lahti teeb.
*kirjuta see blogi sissekanne, et Piia sulle enam selle puudumise pärast pinda ei käiks

P.S. Enne selle plaani teostamist oleks soovitav järjest seitse 12-tunnist tööpäeva teha.

Ja nüüd JOOKSUGA K-Rautasse odavat tapeeti otsima, sest riidekapp ei ole endiselt piisavalt suur, et seinas haigutavat auku ära katta. Jumalaga!

Rikkus 10 minuti kaugusel

Kõik algas sellest et ma mõni päev tagasi ostsin Viking Loto pileti. Nüüd leidsin selle üles ja lugesin sealt pealt, et loosimine on täna kl 20.15. Mõlgutan veel viimaseid minuteid vaese tudengi mõtteid.

16 33 15 45 14 36


Halleljuuja.

PS! Lubasin VäikeVennale lolli peaga 10%.... eks pärast paistab, kuigi ta tegi meie msn-vestlusest screenshoti.

Sa, Piia, oota ainult....

...kuni ma tapeetima hakkan. See, et tapeeditükid peavad ristkülikukujulised olema ja üksteise kõrval paiknema on lihtsalt üks üldlevinud väärarusaam. Tõestan vastupidist muidugi juhul KUI ma tapeetima hakkan. Vähe sellest, et tapeet on senini maha kistud ainult ühest toanurgast ja mu mõtted on juba ammu selle juures, kuidas sinna võimalikult massiivne mööblitükk ette sebida, jõudis mulle lõpuks kohale, et tapeet maksab raha. Tapeediliim samuti. Ja raha, nagu me kõik teame, on Hiinalinnas suht haruldane nähtus. Teine teada-tuntud fakt on see, et remont ei ole just meie tass teed... Siinkohal üks illustreeriv näide sellest, milleni meie viimane remont viis:


Ehk siis elame-näeme. Mine tea, kas naasevad veel need head ajad, kui ühes teatud TainaChauni korteris oli igas seinas tapeet ja ülemiste naabrite köögist ei tilkunud ülepäeviti meie kööki pruuni vett, mis lõhnab nagu päris ehtne s*tt. Jääge lainele.

Kuidas ma Hiinalinnas Charlie ingleid vaatamas käisin...

...ehk lugu Liis the Remondiwuman Kindelist.

Kõik algas sellest, et Liis, enast tundes, mis on iseenesest juba väga suur pluss, kutsus mu appi köögikappidele katet kleepima.

Kuna ma väga üleüldse tööd teha ei armasta, siis võtsin brigadir-töödejuhataja ülesanded enda peale. Liis hakkas mõõtma. Tore on vaadata keskendunud inimest ja ma sain seda kaua teha, sest mõõtmine on NII raske ja aega nõudev töö. 62x82cm paberile joonistada on lausa üle mõistuse. Kuna mulle tundus, et kõik kulgeb köögis plaanipäraselt, läksin teise tuppa Charlie inglite filmi vaatama. Väga põnev oli. Kui ma suureks saan, siis hakkan ka kontsakingadega mööda seinu jooksma!
Tagasi kööki jõudes oli Liis suutnud lõigata väga huvitava kujuga tükke.
Aga leppisime kokku, et ega seda katet sinna nii väga vaja ei olnudki...

Elagu!

Unetu öö koodi-häkkimise ja laua nühkimisega annab ennast tunda. 10 minutit tuleb veel Eedeni ostuparadiisis veeta. Hämmastav on see, et siin on kohutavalt palju rahvast täiesti vabatahlikult. Inimeseloomad on ikka imelikud...

Pea vastu Äpu-Liis - ma tulen!

Toksikomaania

Sai siis täna ehituspoodi külastatud ja värvieemaldaja ostetud. Nagu Liis juba saladuselt katet kergitas, langes mu valik Läti vähki tekitavale vahendile. See info ei ole ise välja mõeldud, vaid kõik on kenasti purgi peal kirjas. Kuna ma praeguse seisuga olen juba 4 tundi siin vähihaisu sees olnud, siis ei ole enam pikka pidu. Teine versioon mu ilusa elu lõpuks on kopsupõletik kuna ma olen aknaid terve aja lahti hoidnud. Ühte ma ütlen - talvel (kui ma talveni elan) jääb siin majas igasugune remont tegemata, sest siis on raudselt üle mõistuse külm. Hetkel on taluvuspiiril.

Ps! See laud, mille kallal ma terve päeva vaeva olen näinud, on väljanägemiselt hullem kui varem...

Tarkusetera

Lisaks veel ühe tundmatu kolleegi blogimisdefinitsiooni:

"Blogimine on nagu Raekoja platsi sittumine - kas sa tõesti arvasid, et keegi ei märka?"

Monk

Tunnen vastupandamatut vajadust koristada. Juba kaks päeva. Kahjuks mitte kodus. Samuti on tekkinud rida küsimusi, mille vastamisel on abi vaja. Nt:
*Kas osta värvieemaldi, mille tagaküljele on kirjutatud "võimalik vähkkasvaja tekitaja"(70.-) või valida raha asmel tervis ja osta kallim variant(u. 140.-)? Tõe huvides olgu öeldud, et piia valis vähi.
*Kas meesterahvas, kes mulle igal hommikul ja õhtul maja ees vastu tuleb ja palub mobiilikella õigeks panna kujutab endast reaalset ohtu?
*Millal Erwini karvad kohvi seest ära kaovad?
*Kas pankrotis olles remondi alustamine oli ikka väga hea idee?
jne jne

P.S. jah, piia, adminiõigused ei õigusta ennast minu puhul:)

Iga algus

Mulle tundub see blogimaailm järjest põnevamana. Esialgu üritasin (tulutult) siia blogisse sisse logida. Kaua aega võttis see sellepärast, et üritasin sisselogida vale kasutajanimega. Õigemini õige kasutajanimega, aga mitte sellega, mis shutupsherlock blogiga ühtiks... dumat nada!!!!

Nataša on ka nüüd admin-staatuses siin. Kas see oli viga?

Essa!

Ega mul suurt midagi öelda ei ole ka. Maru uhke tunne lihtsalt, et meie uus lapsuke on nüüd ilmavalgust näinud. Siinkohal tuleb endale mental note jätta, et senise kommuuniga tuleb kiire ja valutu lõpp teha. Kõik on uus oktoobrikuus! või midagi sellist. Kõht on endiselt sigatühi, nii et kõik asjad ka ei muutu. Seegi hea.