Kolisime

Jah. Panime siin toru hargile. Mitte, et see sind enam üllataks, kallis lugeja. Hea uudis on see, et alustasime mujal uuesti. Veidi teistmoodi ja uue hooga. Lihtsalt.....tudengielu sai otsa ja...noh... igasugu muud kolimised leidsid ka aset. Võibolla kunagi jälle, mine tea.

Juba vanarahvas teadis rääkida, et kes otsib, see võib leida!

Ekspeditsioon Kesk-Eesti lavatasandikule

Ettevalmistused:
*muusika - Manni kaasaskantav kõlar, Lauri mp3-mängija ja hoolikalt planeeritud playlist, et esile kutsuda Piias peituvat roadrage'i. Vähem tähtis ei ole valju muusika hea omadus summutada kahtlaseid kolinaid, mida normaalsed inimesed ignoreerida ei soovi.
*kohv - Statoili piimakohv, tagavaraks termosetäis lisaks ja pakk Statoilist pealekaks ostetud piima.
*küte - bensiinipaagi luuk avanes esimese korraga ja imekombel ei ununenud isegi lahti.

Teekond:
14:00 - Lahkusime bensukast piimapakk katusel. Frustreeritud Piia pidas kaasliiklejate heasoovlikke signaalihelisid etteheiteks oma alalhoidlike sõidumaneeride suunas. Katuseluugist ei kerkinud siiski välja mitte keskmist näppu viibutav, vaid katuselt piimapakki häbelikult haarav ja uuesti salongi naasev käsi. Frustratsioon asendus piinlikkustundega - inimesed on siiski ilusad ja head.
14:16 - Tartu-Tallinn maantee. Piia varbad higistavad ja Liis kontrollib turvavöö kinnitusi ja esitab arglikke küsimusi õhupatjade olemasolu kohta.
14:17 - Kits teel. Piia õlad tõmbavad krampi.
14:18 - Piia: " Kurat, rekka keeras ette. Ma ei julge never sellest mööda sõita."
14:20 - Liis: "Noh...hea et sellele rekkale järele ei jõudnud...."
14:23 - Pinge Piia õlgades hakkab järele andma ja samahästi võiksid autol täistuled pidevalt peal olla, sest läbi tuuleklaasi pimestab vastusõitjaid kaks laia ja säravvalget naeratust. Esimene roadtrip on ametlikult alanud.
14:40 - Puurmani vesiveski. Esimene fotosessioon. Piia avastab, et mitte kõik objektiivid ei käi kõigi kaamerate ette ja Liis komplimenteerib teda, kuna kunagine fotopoe töökogemus on ilmselgelt ludinal mööda külge alla jooksnud. Suurema shoki möödudes ilmneb, et kõik siiski toimib ja puhtjuhuslikult sobib kaasavõetud objektiiv ikkagi kaasavõetud kaameraga. Järjekordne häbinägu.
15:00 - Saduküla kirikuvare, mis funktsioneerib tõenäoliselt ka kohaliku noortekeskusena, kuna inventarina oli õnnestunud hankida tool ja hang ning ehitada lõkkease. Maalapsed on vähenõudlikud - peaasi, et katus peakohal.
15:22 - Lustivere mõisapark ja gräffiti "Antsip aitab".
16:00 - Ainult ringteedest ja toidupoodidest koosnev Põltsamaa, mille kohalikus pangakontoris Liis oma võlad ära õiendas. Ühtlasi ka Piia esimene möödasõit. Rollerist. Paanika ja rahulolu.
16:45 - Mandri-Eesti keskpunkt. Pärast kohustuslikke turistipilte autosse naastes paistab, et pidu on läbi ja õnneks bussid veel sõidavad - auto nimelt keeldub elumärke ilmutamast. Piial on silm punnis ja veenid oimukohal tukslemas, Liis uurib maanteeatlasest, kuhu oleks võinud veel minna...16:55 - Piia võtab rooliluku maha ja sõit jätkub Imavere suunas.
17:05 - Liis tahab jubedalt ajateenijaid peale võtta, aga ahvid hääletavad vales suunas.
17:50 - Viljandi lossivaremed, pissihäda ja burksipeatus. Piia käed värisevad Spari-burksiga autouksi avades ja naaberauto küljepeeglile jääb temast maha üks ütlemata kapsane ja kastmene sürpriis. Paanika! Selle asemel, et salvrätikuga oma jäljed likvideerida, sõidavad antud ajukeenjused neli parkimiskohta edasi ja õgivad ebainimliku kiirusega allesjäänud osa burksidest, et sellest neetud linnast kombluspolitseile vahele jäämata minema saada.
20:00 - Väsinud, aga õnnelikud vandersellid naasevad Tartusse, kus neid ootavad soe vann ja Underground.

The End.

Brought to you by Liis&Piia productions. All rights reserved.

OO! Noorus! Miks küll nii kiirelt läksid sa?

Tegelikult hoopis OO! Noorus! Aitäh, et kiirelt läksid sa! Järgnev stseen leidis aset Tartu-Tallinn rongis kõva 10 minutit tagasi, peategelasteks kaks u 13-aastast töllakat(jah, bussiga liiklev lugeja, - rongis on internet).

Tüüp nr 1: "Höhöhöhöööö....sa naerad nagu Baloo."
Tüüp nr 2: "Tra, mis sa ajad?"
Tüüp nr 1: "No tead küll - see kes Tarzaniga hängis"
Tüüp nr 2: " Aa...see paks pede-riietega karu või?"
Tüüp nr 1: "No jaa, seesama liibuvate riietega pederast."
Tüüp nr 2: "Persse, oli jah. Pederast. Nagu Tarzangi. Höhöhöhöhöööö."
Tüüp nr 1: "Höhöhöhöööööööö. Tra mees, sa naerad nagu pede."

Nadja(üks iste eespool): "???????????????"

Jah armas lugeja - noorus polnud ilus aeg ja ei tule iial tagasi.

Nadja rongist.

P.S. Varsti äkki pikemalt kah. Seniks muusikat...

Teade muutunud liikluskorraldusest

Tartu ARK büroo soovitab alates tänasest linnaliikluses eriti tähelepanelik olla seoses eriti algaja autojuhi lisandumisega Tartu tänavatele.

Seljataga on eriti eksamitihedad kolm päeva:

Esmaspäev: Autokooli sõidueksam
Kõht ei läinud lahti enne kui pühapäeva õhtul. Minuga koos tegi eksamit üks veel rohkem närvis maki-silme tütarlaps, kes kahvatu jume järgi otsustades oli juba neljapäevast alates potil istunud.
Ropendamise account: 3

Kolmapäeva hommik: ARKi teooriaeksam
Veidi närveerimist tuleb alati kasuks, aga paanikaks polnud põhjust. Seedimine normis. ARKi büroos selgus, et sõidueksamit saan sooritada samal päeval 13.45... Väike paanikahoog, aga see kadus kiirelt, kui ma sain teada, et kohe peab tegema ka juhilubade pildi. See ei saanud just eriti meelas - Kuukiirte Kauneim Neiu vol2. Esiteks oli näos mitte just hoolikalt eemaldatud eelmise õhtune meik. Teiseks selgus, et mu tukk on liiga pikk ja varjab silmi, niiet nad sundisid mul selle külje peale lakkuma. Kui lähima 10 aasta jooksul politsei mind kinni peab ja lube näha tahab, siis ainult nende omal vastutusel. Tõsiselt.
Ropendamise account: 77 (kuulis ainult plekknaine, kes elab ARKi pildistamise putkas)

Kolmapäeva pärastlõuna: ARKi sõideksam
4 tunniga suudab inimene endale väga viisaka närveerimise astme tekitada. Õnneks päris küpsise püksi tulemiseni ei jõudnud, selleks oli aega siiski liiga vähe. Põlv värises muidugi esinduslikult ja auto suretasin ka mitut-setut korda välja. Elmo, mu eksaminaator, läks ainult ühe korra mu peale närvi ja põhjendatult. Mul tekkis väike arusaamatus suunatulehoovaga. Variandid olid "suunatuli sees paremale" ja "suunatuli sees vasakule" - vahepealset varianti ei olnud. Niiet pilgutasin ühele ja teisele poole, aga suunda välja ei saanud. Taga sõitvatel autojuhtidel oli juhe kindlalt koos.
Vandumise account: 5 (ropendada ei julgenud, vandusin sosinal, eksam salvestati videole, loodetavasti helita)


Kallid inimesed - mul on load!

Siiralt,
Teie litsenseeritud autojuht
Piia

Päkapikudisko

Juba vanad eestlased rääkisid, et kui reedel palju viina võtta, siis laupäeva hommikul läheb tuju ära. Uued eestlased on veelgi deduktiivsema mõtteviisiga ning teavad, et mida rohkem tuju järgmisel hommikul ära on, seda kõvem pidu oli. Eelnenud seltskondliku olengu kvaliteet on kindlasti ka pöördvõrdeline sellega, kui vähe sa mäletad ja näed. Mina iskilikult olen aegade jooksul aretanud oma hindamissüsteemi, mis põhineb hommikusel taskute inventuuril.
Näiteks laupäeva hommikul oli mul tuju ikka väga ära ja otsustasin pärast kolmetunnist kookonirallit kahe teki sees, et julge hundi rind on siiski haavleid täis ning komberdasin oma mantli taskuid uurima.
Ülla-ülla! 30 krooni kahekroonistes kupüürides ja väga känkras paberinutsakas, mis hiljem osutus kutseks presidendi vastuvõtule. Hingasin kergendatult, kuna eelneval õhtul ei olnud ilmselgelt tegemist olnud dekaadi parima peoga.
Minu elu säravaimaks leiuks jäi endiselt viie aasta tagune tasku-sürpriis, mis koosnes peotäiest mullast ja Kosmose korgist. Jutustaksin teile meeleldi selle taga peituva loo, kuid kahjuks ei ole ma ise piisavalt priviligeeritud persoon, et seda teada.
Aga kuna jutt juba nostalgiaradadele suundus, siis juba ka pisike TOP 5 parimast nännist, mida päkapikud mulle öö jooksul jope taskusse poetanud on.

*kaks makaroni ja tükk hakkliha
*kruvikeeraja
*niidirull
*mudelauto
*sokid

Tihti juhtub ka seda, et päkapikud on kogu mu kraami hoopiski minema viinud ja taskust kajab vastu hüüdja hääl. Sellisel juhul võib peoga kohe kindlasti rahule jääda ja pole enam tükk aega mõtet linna peale lällutama minna. Võimalust muidugi pole ka, sest uue pangakaardi saamine võtab tsipa aega - eriti siis, kui päkapiku-raisad on isikut tõendavad dokumendid kah tuuri pannud.

Kunagi ma teen veel kokkuvõtte sellest kraamist, mis ma üldiselt oma elamispinnalt avastanud olen. Sest kui hommikul ärgates selgub, et sa oled endale kassi võtnud, siis läheb tuju ikka täiesti ära.

Hugs and kisses
xoxo
Nataša

Nat Geo Eri

Ootame ja vaatame.
Stay tuned..

Minu Kodu Võlud

Hakkasin just hommikukohvi valmistama. Panin vee keema ja puha. Ajasin presskannu kogemata ümber, nagu kombeks. Tõstsin püsti ka. Nigu tikksaega oleks ilus ümmargune klaasist ring otsast maha võetud. Sitta sellega, teen siis täna vähem.

Muidu on mul siin tore. Boiler läks eelmine nädal kolmandat korda katki, torud on vist juba ära külmunud ja klosetipoti veesüsteem ei tööta. Nädalapäevad tagasi ootas mind ühel kenal hommikupoolikul veel üks imepärane sürpriis - tapeedi peale ilmus müstiline plekk. Panin näpu vastu - õli, bljätt! Sweet tapdancing jesus, mida veel! Mingi kuradi seina-stigma, ma ütlen.

Naabrid on mul ka vahvad. Parempoolsed käivad igal hommikul suure hurraaga salvokaga poes. Noh, teeb tegelikult vähem müra, kui möödunud suvel. Kui ma nüüd hommikuti salvoka malbet lumel sahisemist kuulen, tunnen ma kelku vedavale vennale vähem kaasa ka, kui tema järel kelgul kulgevale ja NÕÕ karjuvale kupjale. Taaralinna idüll.
Ülemised naabrid lihtsalt seksivad ja nihutavad mööblit. 24h. Ise püsisuhtes olles häiris vähem, mis ma oskan öelda. Ma natukene mainisin kah ülemisele noormehele, et kui juba mööbli nihutamiseks läks, siis võiks selle voodiotsa veits seinast eemale liigutada. Eks näis.

Väheke uudiseid siis ka sotsiaalselt rindelt.
Piial oli sünnipäev. Tequilaga. Tal olevat ikka lõpuks toss päris väljas olnud. See tähendab taksos, kui täpne olla. Nimelt suudab ka Piia veel üllatada ja ühe ketsi taksosse jätta. Härrasmehelik Ur õnneks mõistis veidi hädas neiu seosetut lalisemist ja päästis olukorra. Piia sai ketsi kätte ja kukkus hiljem veel galantselt kaks korda trepist alla. Õhtut võis lugeda kordaläinuks.

Mina magasin sel ajal juba õndsas teadmatuses pärast Kastani tänava maratoni. Jätsin Daki rõõmsalt rokikasse ja jooksin koju. Käed taskus. Miks, ei tea. Kuidas ma jaksasin, on ka meeldiv müsteerium. Seda samuti ei tea, miks hommikul käed ja nägu sinised olid. Eiei - mitte katki ega midagi. Lihtsalt SINISED. Kaks päeva küürisin pigmenti maha, siiani veidi kumab. Ehk siis nagu juba öeldud sai - järelikult igati korralik pidu.

Teinekord jälle,
Teie Smurf