Minu Elu Armastus

Jah. Ei pääse ka see blogi armuvalust nõretavast postitusest, kuna ma lihtsalt ei suuda enam vaiki olla. Kõht on NII tühi. Jah, armas lugeja - minul ja toidul on juba aastakümneid äärmiselt kirglik afäär. Päevad ilma temata on tühjad ja kõledad, öödest rääkimata. Praegugi meenutan siin vanu häid aegu ja üritan nendega kõhtu täita. Eks ole mu õgardlus ka käesoleva kolumni sissekannetest läbi kumanud. Eriti tooksin muidugi esile 2006. aasta Suure Riisifiasko.
Õnneks ei ole see kõige hullem asi, mida ma olen toidu nimel korda saatnud.

Niisiis:

1988. aasta

Emme: "Näe Liisu, Emme ostis sulle šokolaadi."
Mini-Nadja aka Liisu: "Anna!"
Emme:"Mis võlusõna on?"
Liisu: "Anna!"
Ema(ohates):"Võta.. Aga kas sa emmele ampsu ka annad?"
Liisu piidleb pingsalt emmet ja šokolaadi ning samamoodi ohates kraabib nimetissõrme küünega veidi emmele šokolaadi. Emme hoiab pisarsilmil naeru tagasi ja võtab suuremeelse kingituse vastu.

Aega on nüüd mööda läinud ja palju toitu kõhtu voolanud, aga muutunud pole sittagi. Nüüd ma lihtsalt ei pea enam luuletama, kuidas mul polnud õrna aimugi, et teine minu poolt hävitatud kohuke oli väiksemale õele mõeldud.
Õnneks ei ole ma kade inimene, kui asi toitu ei puuduta. Lihtsalt iga kord tuleb pisar silma, kui keegi millestki ampsu tahab. A noh, eks ma nutan ja annan, sest päevad pole vennad ja üheksal korral kümnest olen see ju mina, kes kellegi käes ampsu nuiab. Ja elu on õpetanud, et jubehalb on ikka, kui ei anta.

Teinekord siis jätkan samal teemal, sest rääkimata on ju veel McDrive'i öisest kutsuvast kumast ja sellest, kuidas vahel ikka ju inimesed ehmatavad keset ööd üles ja kontrollivad, kas hommikul ikka võikut saab teha. Ja siis teevad enne edasi magamist paar võikut....

Teie Iginäljane Nadja