Valmis!

Esiteks tasub ära märkida, et remonti tegime me meie moodi. Ehk siis ainukesed selleks otstarbeks mõeldud tööriistad olid pintslid. Ohverdatud sai nt karbitäis vatitikke(Siirile meeldivad tikud), tohutul hulgal kaustikukaasi, minu ümmargune "sentimentaalse sodi karp", kolm Siiri särki, meie kõigi närvid jne. Oli ka helgeid hetki - mitte iga päev ei näe, kuidas Piia plastikut saeb. Ja kindlasti olen ma üks väheseid inimesi, kes PÄRAST tapeedi panemist põrandaliiste värvima hakkab. Poole cm läbimõõduga pintsliga.Näide meie geniaalsetest šabloonidest. Pildil minu CD-torni plastikust kaas. Ma võin täie kindlusega väita, et meil on üks väheseid majapidamisi, kus ei ole enam terveid ringikujulisi esemeid. Muuhulgas tuli välja, et Siiril on hularõngas. Vahva.


Illustreerimaks hoolt, armastust, vaeva ja tülpimust. Mu parem jalg on senini rohekas, rääkimata kahest paarist rikutud teksadest. Mõte ei liigu kahjuks piisavalt lennukalt, et värvimiseks vanu pükse kasutada.


Minu tuba. Psühhedeelia.


Mis juhtub siis, kui Siiri arvab, et ma peaksin oma madratsikatte kindlasti ära pesema? Jah, kate tõmbub pesus kokku. Nevertheless, oli kena vaadata, kuidas ta oma viga parandada üritas ja kogu oma jõudu rakendas, et seda sinna ümber tagasi sokutada. Ja jõudu Siiril on - ta suutis nt meie kraaninupu ühe liigutusega ribadeks keerata. Hulk in action.

P.S. Ma suutsin kapiuksed kinni värvida. Nukker.