Miks ma enam Edelaraudtee fänn ei ole

Väisasin pühade puhul vanemaid, nagu enamik meist. Päris jõuluvana käis ja puha. Avastasin, et kardan jõuluvanasid veel rohkem, kui kloune - ja klounid on üsna hirmuäratavad. Pikemalt ei hakka kõiki oma suguvõsa igal aastal korduva stsenaariumiga jõuluõhtu-fiaskosse pühendama. Räägin pigem rongisõidust Tartusse. Vaese õpilaspiletita tudengina valisin ma kiirrongi asemel "tunne-oma-kodumaad" rongi, sest pilet oli odavam ja graafiku järgi oleksin varem koju jõudnud. Algus oli paljutõotav. Pedjas jäi rong pikaks ajaks seisma(kus kurat on Pedja?). Poole tunni möödudes hakkasid inimesed närviliseks muutuma. Tunni aja möödudes algas vennastumine. Nägin esimest korda eestlase sõbralikku poolt. Kõik jagasid omavahel oma vähest kaasasolevat söögi- ja joogikraami, viskasid nalja ja soovisid üksteisele irooniliselt häid pühi. Kahe tunni möödudes nägime kiirrongi meist möödumas. Üldine meeleolu muutus hetkega. Telefonid hakkasid helisema ja maad võttis paanika. Piletitädi ei julgenud vagunisse astuda. Viimaks hakkas rong liikuma ja kõik hingasid kergendatult. Järgmises peatuses teatas vedurijuht, et peame pool tundi mingit Petseri-rongi ootama, et saaks edasi sõita. Õnneks oli Jõgeva rongijaamas pood ja kõik käisid varusid täiendamas. Suitsumeestel lubati rongis sigarettidele anduda jne. Hilisõhtul Tartusse saabudes olid kõigil juba uued sõbrad - nii olin minagi endale kuidagi Anneli-nimelise tuttava saanud, kes pakkus mulle lahkelt transporti Hiinakasse. Hetk enne talle järele tulnud autosse istumist mainis minu uus sõber mulle, et ma pean valetama, et ma olen ta endine klassiõde Tapalt ja mul ei ole üldse raha et koju minna... Kuigi selline rollimäng mulle veidi kummaline tundus, istusin siiski autosse, kus ootas ees üks väga närviline ja vaikne meesterahvas. Kõigepealt sõitsime Supilinna, kus Anneli Hannesele toast tema jõulukingi tõi, mille Hannes seepeale kuskilt väljailmunud paberinoaga äkiliste liigutustega ribadeks tõmbas ja seejärel kuskile istme alla viskas. Kirjutasin vaikides tagaistmel valmis sms-i auto kirjeldusega, et vajadusel kuskile saata. Hannes aga kihutas Annelinna suunas ja nõudis minu täpset aadressi. Ettenägeliku tüdrukuna lasin ennast kõrvaltrepikoja ette viia. Hannes ja Anneli kihutasid valju träänsu saatel minema ja mina hiilisin koju. Loo moraal - ära sõida rongiga.

Infoks veel niipalju, et see ei ole esimene kord, kui rong katki läks. Viimati Tallinnasse sõites suutis vedurijuht nt valele rajale pöörata. Avastanud oma vea, suutis ta õnneks täpselt nii ruttu tagurdada, et vastutulev kaubarong mööda vuhises. Ma ei ole Edelaraudtee fänn.