Kodukäija Piia

Kodu ei ole meie peres privaatne koht. Mõned näited elust enesest. Töölt koju jõudes leidsin oma diivanilt Piia, kes oli pingsalt ametis teleka vaatamisega. Muuhulgas sain sõimata, et ma oma lukus uksega korterisse sisenemise nii raskeks olen teinud ja ta pidi pool tundi koridoris muukima. Ei ole harvad ka juhud, kui Piia mulle minu WC-st helistab ja pärib mu tegemiste kohta. Jah, ma üldjuhul ei ole ise kodus. Hämmastaval kombel ei leia ma Piiat enda juurest, kui on vaja remonti teha või muid vaimset/füüsilist aktsiooni läbi viia. Küll aga ilmub ta kohale kohe, kui tal pesu on vaja pesta. Et inimestele vale mulje ei jääks, siis Piia on tegelikult tubli ka - koristab köögist tühjad pudelid ja peseb nõud, hoolitseb mu kehakaalu eest ja hävitab mu nädala söögi, jätab meile oma pedaalideta roosa kokuka, et oleks hea sporti teha jne. Kõik iseenesest ju head omadused, kas pole? Õnneks olen ma mõistev inimene. Eriti kuna ma ise kämpisin Piia juures süüdimatult terve eelmise kevade ja tegelesin täpselt samasuguse hävitustööga. Nagu küla koerale..
Hetkel teeb mulle pigem muret fakt, et Piia kannatab viimasel ajal märatsushoogude all. Minu rüperaali klaviatuurilt puudub nüüdseks juba kolm klahvi. "P" ja "Ü" puudumine häirib enim, selle postituse kirjutamine võttis parasjagu mu olematut jõudu. F6 klahvi sõi kass juba ammu ära ja selle puudumine isegi väga ei morjenda. Kui Piia oma kontakte piisaval määral rakendada suudab, siis ehk on isegi võimalus, et saan kunagi jälle trükkida. Seniks aga luuran soodsaid Delli läpakaid..

Nüüd aga väike fotomeenutus Piia unustamatust sünnipäevast, mis kahjuks teadmata põhjustel ei ole siin vääriliselt kajastatud. Foto siis tehtud pärast seda, kui Piia oma saapapaelad läbi oli lõiganud, sest ilmselgelt olid paelade lahtiharutamine tema jaoks liiga keeruline ülesanne.