Ma olen üsna kindel, et siin blogis on ka varem kütmisest räägitud. Ja ma olen enam kui kindel, et ma olen varem ahju kütnud - seda aitab mul väga edukalt meeles pidada suur kõrbenud laik ahju ees põrandal.
Siiski pean teiega jagama oma uusi kogemusi selles kaunis ja kummalises ahjukütte maailmas. Eilne ahjukütmine algas suurepäraselt. Nüüd tagantjärgi võib isegi öelda, et liiga hästi, et tõsi olla... Minimaalselt Postimeest ja esimese korraga puud põlesid! Väga hea saavutus. Ehitasin maruvahva koopa ja nokkisin kasetohtu sinna sisse, panin sigareti valmis ja ühe tikuga... oi see oli ilus... ÜHE TIKUGA kõik põles. Pisar tuli lausa silma. Ütlesin endale, "Piia, aega võttis, mis ta võttis, aga Sa sa oled omandanud meistriklassi". Siis patsutasin endale tunnustavalt õlale ja punastasin sellest ülevoolavast kiitusest tingitud heameelest.
Edasi läks kõik rahulikult. Ahi küdes, mina käisin aega ajalt kontrollimas ja sütt segamas. Söed said valmis ja panin ukse ja siibri kinni. Harilik protokoll.
Hommikul ärgates oli toas külm nagu Põhjanabal!
MIKS?
26.12.06
Kütmise eripärad
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
11 kommentaari:
Aknad ei pea tuult? Kütsid liiga vähe? Panid siibri liiga hilja kinni?
Ahiküte on tegija. Ahjus saab igast head süüa teha ja muidu on ka külmal talvepäeval hea ahju ees suitsu teha ja viina juua :)
ja uuesti - Piia ei tohiks ahju kütta.
tuhakartulid on küll alati hästi välja tulnud
kui sa pead silmas seda korda, kui ma kolm tundi näljaselt ahju ukse ees ootasin ja me hiljem olime sunnitud hoopis makarone keetma, siis ma ei nõustu.
ei. ma ei pea seda silmas.
algas nagu muinasjutt ja lõppes nagu 3nda klassi tekstülesanne.
mis juhtus siis tõesti?
Vot ei teagi! ongi müstika!
Enam ei ole müstika. Tuli välja et ma ei pannud kunagi ahju piisavalt puid...
täpselt neli halgu, et tekiks urg tohule?
mmh?
kaks halgu ja siis pisemad pilpad... nagu püstkoda...
püstkoda ju ometi peaks pidama sooja.... (kulmu kergitav lõust siia)
vahepeal lihtsalt ei saa kõikidest asjadest aru.
Postita kommentaar