Oli kaunis jüripäeva õhtupoolik. Mina, Birx ja Piia veetsime viimase sulnis suvekohvikus meeldivalt aega ja arutasime, millisele kloostrile suure pidupäeva puhul tule otsa peaks panema.
Kuna tegemist oli siiski suure pühaga, oli kindlasti vaja ka McDrive's käia. Mõeldud-tehtud? Ei.
Birxu autot käivitades ilmnes grand error meie masterplanis. Nimelt kasutab Birxu Opel sõitmisel bensiini. Tundub, et ka Birxu jaoks tuli selline info üllatusena, sest bensiiniga oli pehmelt öeldes halvasti:
Eeskujulike naissugupoole esindajatena sattus meie näljane ja pidulik seltskond pikema jututa paanikasse:
Paanitsemine on aga teatavasti kurnav tegevus, pärast mida on väike lõunuinak alati päevakorras:
Üsna pea selgus, et McDrive ei tule teps mitte ise meie juurde ja kuulujutud Muhamedist ja mäest on tugevalt üle paisutatud. Üksmeelse otsusena panime abi saamiseks mängu oma naiseliku šarmi:
Nagu näha jäi ka sellest pisut vajaka. Tundus, et ei jäägi muud üle, kui peab ennastohverdavalt tühja kõhuga tõrvikud süütama ja kloostreid rüüstama minema:
Viimasel hetkel meenus kellegile, et aasta ei ole sugugi 1343 ja mobiiltelefonid on üks maru kasulik leiutis. Tuli välja, et Dakil oli küünlaid pühade õdede jaoks:
Ja kes siis ilma lehtrita Statoili läheb:
Victory at last!
Bensiinihõngust kantuna alustasime katsumusterikast retke mäki poole, et seejärel turu kõrval burksi nosida ja tümmi kuulata nagu kõik normaalsed tartlased. Kloostri juurde ei jõudnudki. Sel aastal. Küll aga toimus Mäk(r)evolutsioon:
Tervitaks siinkohal Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Õdede Kongregatsiooni Kloostrit Tartus.
Nadja.
