Nelja Tunni Pärast On Eksam ehk Lükkame Õppimist Edasi

Ehk siis selle pärast kirjutan. Või siis sellepärast, et Piia just kirjutas ja ma ei saa sitem naine olla. Ei hakka siin asja ilustama, vaid räägin lihtsalt kuidas Rokiklubi kolmas sünnipäev mööda sai.

Piia ja meie tõenäoline geisõber Jaak tegid pilkude abiga paar tundi liiga vara valestardi. Kui me kella üheksa paiku rokikasse jõudsime, oli nende jaoks pidu juba alanud. Pole vist vaja öelda, et mina ja Liis rebisime edukalt järele. Mäletan, et rokikasse jõudes pani mind imestama tasuta alkoholi hulk, mis laudadele kuhjatud oli. Mäletan ka seda, et poole tunni pärast oli see ilmselt ära auranud/hingatud, sest mitte ükski seltskond ei suuda nii efektiivset hävitustööd läbi viia.

Kella kahe paiku oli siis olukord järgmine - Piia otsustas, et prillide kandmisel pole mingit mõtet, kuna nägusid niikuinii ei näe. Kahjuks unustas Piia, kuhu ta prillid ära peitis. Pärast edutut katset minu jopet garderoobist vale numbriga lipiku alusel kätte saada, Piia kadus. Kuna tema võtmed olid Liisu kotis ja telefon ka juba kadunud, jäi ainult lootus, et ta koju komberdama ei hakanud. Hilisema uurimise käigus selgus, et nii see õnneks ei olnud. Kuigi tõele au andes oli Piia hommikuks peale prillide ja telefoni ka veel sokid ära kaotanud. Keegi ei tea. Fakt on see, et ärgates ei leidnud Piia eest koduselt tuttavat tapeeti, mina aga tundsin silmi avades Piia kodu seina kohe ära. Poole tunni jooksul, mil näol lesiv paistetus veidi alanes, hakkas silme ees hargnema ka minu enda eelmise õhtu teekond. Sihtpunkti jõudmise osa jäi esialgu üsna hämaraks.

Igaljuhul oli mul kella kahe ajal kohutavalt naljakas, kui Piia lauajalkas ühelegi pallile pihta ei saanud ja poolpimedana Kurjami ajal lava ees hüppas. Piia üle naermise kõrvalt ei olnud ma arvestanud faktiga, et Piia ja Jaak olid joobega kõigest kahe tunni jagu minust ees. Mistõttu manustasin ma otse loomulikult kergemeelselt õlut ja tundsin ennast vabalt. Enne kui ma arugi sain, hüppasin ma lava ees poolpimedana Crashdafi ajal ja ei saanud lauajalkas ühelegi pallile pihta. Kahjuks ei takistanud see mind alati ennast kõigile paariliseks pakkumast, mistõttu on Tartu linna peal nüüd üsna palju halbu ja karvaseid kaotajaid, kes mu peale hammast ihuvad. Pärast seda, kui ma üritasin Lensbaby kaks punkt nulliga pilti teha ja pildiotsijast avanev vaade oli täielikult moonutustevaba, sain ma aru, et asi on päris hull(non-fotopeded - te ei peagi sellest irooniast aru saama, tundke kergendust). Kahjuks oli siis juba hilja hädakella lüüa ja abi otsida. Mingeid kellasid ma kindlasti kuulsin, aga ma olen enam kui kindel, et need olid rohkem sinna hingekellade kanti.

Hommikuste kommentaaride põhjal tegin ma veel järgmist:

*traditsiooniline üksik kummituba baaripuki otsas istudes - keegi teine ei mänginud
*vedasin Liisu noored sõbrad tantsima - Liis lubas mind kergelt müksata, kui neid järgmine kord näeme, et ma teaks kellele viisakuse pärast tere öelda
*tahtsin hirmsat moodi Jaagu strateegilist piirkonda oma jalaga tutvustada
*kaotasin absoluutselt iga lauajalka mängu, kuna ei näinud palli, aga tahtsin ikka hirmsat moodi mängida
*olin mingil hetkel läbimärg ja süüdistasin kõrgemaid jõude ja neile kaotatud Piiat - hiljem selgus, et suitsupausi ajal oli padukas olnud, aga ma ei saanud lihtsalt aru

Kokkuvõttes läks ju hästi - olime ainult peo lõpuni, mitte kauem.

Ah jaa - kuna blogosfääris tundub see üsna tõhus meetod olevat, siis iga seda õhtut ja meid puudutava vihje eest üks pilku puhtalt kätte!

Nüüd sai sellega ühele poole ja konspekt ootab.
Ehk varsti jälle!

Nadja