Kuu Aega Viimasest Postitusest ehk Seletuskiri Kõige Nõrgemale

Oma uues kodus ülemise naabri kummalise elektriseadeldisega külmunud veetorusid teist tundi üles soojendades on hetkel aega möödunud kuu üle järele mõelda ja blogimaailma kammbäkki teha. Et mõni lugeja ei arvaks, et ma seda oma südameheadusest ja loomingulisest vajadusest teen, siis mainin kohe alguses ära, et mainitud koridoris asuv elektriseadeldis on pikendusjuhtmega ühendatud minu kööginurgas asuva pistikupesaga ja kuna minu uue kodu seinas seekord auke ei ole, siis on välisuks lahti ja minu kompamismeel hakkab hajuma. Siit ka siis vajadus näppudele veidi sooja teha.
Järgnevad detsembri tähtsündmused kronoloogilises järjekorras(just nimelt kronoloogilises, et Piia ego järjekordseid kasvumärke ei ilmutaks).

Ühel teisel teisipäeval pidasime niisiis Piia sünnipäeva. Täiesti tsiviliseeritud oli esialgu. Piia oli õega kahepeale isegi mingid maitsvad lavašikäkid kokku keeranud, nii et ma kingi alla maetud raha taga nutma ei hakanudki. Ehk siis täiesti tsiviliseeritud ja viisakas. Kuni saabusid uued külalised ja tõid kingituseks viina ja tarretist, plastpitside sees ja puha. Ei ole vist vaja mainida, et mulle ja kõigile teistele hakkas see kingitus väga meeldima. Kui ma oleksin tarretiseõgimise kõrvalt saanud mahti Piia poole vaadata, siis ma usun, et oleksin märganud tuttavlikku nutueelset ilmet, mis mul endal lapsena näol oli, kui õde minu kingituse ise lahti rebis ja sellega ennast oma tuppa lukustas ja mängis. Igaljuhul aeti sellele pitse täis kastile käppelt päkad silma. Nii käppelt, et Undergroundi minemisest kuulsin ma hiljem jutte. Mul olevat igaljuhul äärmiselt lõbus olnud. Mis ongi ju kokkuvõttes oluline, eksole.

Pärast Piia hägust sünnipäevapidu tulid aga jõulud. Meie meet-the-fockers-stiilis lähem suguvõsa oli täies koosseisus esindatud. Stsenaarium oli kõigile tuttav, mis tähendab, et paratamatut fiaskot ei üritanud keegi enam vältida. Õhtu algas nagu alati ohtra shampusejoomisega noorema põlvkonna esindajate poolt, et ülejäänud jõulu oma mälus võimalikult häguseks muuta. Järgnesid tuttavlikud stseenid - ohtralt roppe anekdoote, vanaema ebaõnnestunud katse naabri autot ärandada, lookas söögilaua momentaanne rüüstamine, vanaema Twisteri-mäng minu pisikese õega, paratamatu ja sms-salmiteenuse mittetöötamisest tingitud häbi jõuluvana ees jne jne. Ehk siis ma ei vahetaks oma perekonda mitte millegi vastu - mitte ükskord pole elu igav olnud.

Lisaks saime kõik Tikri käest ägedad karvased käerauad! Ja kolisin ka. Sellest saagast aga teine kord, sest vett pole ikka veel ja näppe ei tunne enam. Kasutan oma uusi olen-nüüd-Piia-naaber privileege ja lähen tema pohmalaagri ukse taha kolkima - ehk saab kohvi ja pesta pärast seda paratamatut keretäit peksa üles äratamise eest.

Lootus sureb eelviimasena!
Nataša