Väljavõte Eesti Entsüklopeediast

Pub Zavood
Lai tn. 30
51005 Tartu
Tel: +372-744-1321
Avatud: E-R 11-04, L-P 18-04

Kultuspubi Zavood asub Tartus ning rahvasuu on sellest söögi- ja joogikohast ammustest aegadest alates lakkamatult lugusid jahvatanud. Tuntumad legendid pajatavad ajahüpetest, vedeliku import-ekspordist ja kolmapäevadest.
Igal jumala kolmapäeval (vt ka nädala keskpaik; enne neljapäeva) toimub Zavoodis eelmise nädalavahetuse lõpetamise ja järgmise alustamise tähistamine. Menüü koosneb peaasjalikult müstilisest võlujoogist nimega Kolmrockikahehinnaga.
Turismibürood soovitavad varakult kohale minna ja seeläbi kindlustada endale lauas istumise võimalus. Rahva lõbustamiseks ja kultuurielamuse täiuslikkuseni viimiseks on kohal kõik teadaolevad Zavoodi-klientide tüübid.
Tüüp nr1 - Vana rocki/hipi/kirjaniku peer. Tunneb ära aastate pikkusest raskest tööst kotti vajunud pükste ja silmaaluste järgi. Harilikult väga suhtlusaldis ja ei näi oma vanust hoomavat. Võib olla tegu ka eelpoolmainitud ajahüppe legendi peategelasega.
Tüüp nr2 - Stõuner. Tunneb ära äraseletatud ilmest ja sujuvatest liigutustest. Ühtset välimuslikku tunnust ei ole. Käib koos kaasstõuneritega tualettruumis või õues värsket õhku hingamas. Tihti.
Tüüp nr3 - Ajalootudeng. Kõige levinum külastajatüüp. Varieerub nii välimuselt kui käitumismaneeridelt.
Tüüp nr3 alaliik A - Nohik. Tunneb ära robottantsust ja teemavälistest teadlaste tsiteerimistest.
Tüüp nr3 alaliik B - Igal Kolmapäeval Kindlalt Kohal. Tunneb ära reipast sammust ja hingest õhkuvast rahust ning tasakaalust, sest see inimene teab stsenaariumi nagu oma viite sõrme. Õnnis teadmine kindlast tulevikust.
Tüüp nr4 - Tiineidžer. Ükski koht ei ole täiuslik. (Vt. ka reit.ee)
Tüüp nr5 - Vahetusüliõpilane. Tunneb ära eesti keele puudulikust oskusest (vähemalt õhtu alguses). Istub enamasti baarileti ääres.
Tüüp nr6 - Kadunud hing. Esialgu sulandub üldisesse rahvamassi, aga hommikul võib teda leida Leiunurgast (Vt ka pappkast leti all; kes otsib, see leiab).

Turistidele soovitatakse soojalt hommikuni vastu pidada, sest viimaseid vapraid ootab hommikune ühislaulmine makilindi saatel. Hümniks Nukitsamehest tuntud "Kodulaul".

You don't stand a chance if you go down to Chinatown ehk Väike Hiinalinna Esmaabinurgake

Vaene väike Siiri näitas taaskord üles erilist võimekust enda vigastamisel ja veristas ennast naelaga.
















Appi tõttas Super-Piia, kes leiutas põhimõtteliselt kolmandat korda jalgratta(tervitused Prussakovile) ja ehitas Siiri käe ümber plaastri, millist maailm seni veel näinud ei ole.
















Siin on näha ka koht Siiri käel, mida Piia plaastriehitamise käigus vigastas.


Ehk siis stay tuned - remont on lõppfaasis ja täpsem pildiraport meie erakordsetest saavutustest kodukaunistamise alal on tulemas.

Veri, higi ja pisarad

Jah, armas lugeja, minu toa seinas on nüüd tapeet. Oli ka aeg. Kuna mul on jube palju häid sõpru, kes appi lubasid tulla, arvasin ma, et tapeetimine ei ole terve öö kestev ettevõtmine, aga võta näpust. Siinkohal tervitaks nt Martinit, kelle arvates oli "liiga sitt ilm, et toast välja tulla". Igaljuhul pidime me(mina, Piia, Siiri) omal jõul hakkama saama. Kes on näinud kraatreid, mis meie köögiseina pärast eelmist remonti ja seiklusi akudrelliga tekkisid, hoiab nüüd kahe käega peast kinni. Ma hoidsin ka. Aga ainult alguses. Kõigepealt segasime pool tundi liimi kokku. Siiri, armas pedant nagu ta on, luges loomulikult pakendi peal olevad juhised neli korda läbi ja sundis meid hiljem minutilise täpsusega liimiga igasugu nippe tegema. No valmis ta lõpuks sai. Kindlasti liiga paks ja erkroosa. Piiale meeldis. Minule ja Siirile mitte. Kuna me ei ole ilmselgelt piisavalt helged pead, et tapeet varem ja korraga valmis lõigata, alustasime sellega. Ja muidugi paanikaupa, mille tulemuseks oli see, et tapeet oli mõlemalt poolt liimiga koos. Aga see ei heidutanud meid. Esimesed seitse paani olid nö harjutamiseks. Seinale tekkis palju kenasid reljeefseid muhke ja mulle, mille kohta Piia arvas, et kõik saavad kohe aru, et see ongi nii mõeldud ja palus mul kõigile rääkida, kui palju vaeva ma selleks nägin, et tapeet siledalt seina ei jääks. Mõttes ristisin selle seina "pildiseinaks". Riputan sinna kogu ulatuses fotosid ja nihutan riidekapi ka ette. Peale kahte rulli läks asi libedamalt - Piia vedeles voodis ja kurtis peavalu, Siiri oli üleni liimiga koos ja liimis vatitikuga suures õhinas tapeediääri, mina üritasin üksi tapeeti panna. Mingi hetk hakkas Piia viieminutilise intervalliga ropendama ja tuli uuesti appi. Mul on ikka kuradi suur tuba. Lisaks on selle kõrgus meetri kaupa erinev, aga see selleks - Hiinalinna rõõmud. Pärast küllaldast ropendamist, vingumist ja ühe paani pooleks rebimist, jäi liimine ja väsinud Piia kogu selle läbu keskele magama. Verd tilkuva südamega panin talle oma puhta teki peale. Siiri ja minu lõpuponnistused kulmineerusid kella viie ajal hommikul, kui saime lõpuks kõik järelejäänud suvalise suurusega tükid erinevatesse kohtadesse ära paigutatud ja suikusime suht liimisena unele. Kokkuvõtteks võib vist rahul olla - paanid said enamvähem vertikaalselt seina ja mida kaugemalt vaadata, seda ilusam on. Ja mis kõige parem - värvimisosa ootab täna õhtul veel ees. Kes tahab võib popcorni kaasa võtta ja vaatama tulla - tõotab huvitav tulla.

Rubriigist "Otsingud jätkuvad" ehk MÜSTIKA

Mõtlesin üles loetleda kõik oma asjad, mis on viimase aasta jooksul müstilisel kombel kadunud/varastatud/lahkunud parematele jahimaadele. Inspireeritud hiljutisest intsidendist.

*jope - õues kusjuures
*kaks telefoni
*kaks kilo suhkrut
*sall - ilmselt varastati kaelast ära, sest tööle jõudes polnud midagi kaelast võtta
*lugematul hulgal üksikuid sokke ja muid väiksemat sorti riietusesemeid
*neli koduvõtit - jah, vähemalt neli inimest võivad meile külla tulla, kui meid kodus pole
*üks paar ketse
*põrandamopp koos ämbriga
*kahed kõrvaklapid
*müts
*kõik mu allergiatabletid - korraga
*üks potilill
*üks hammas

Rohkem hetkel ei meenu. Siinkohal tervitaks Hiinalinna tolmutonti ja Karlovasse kolinud Piiat, kes on endiselt kahtluse all.

Siiri: "Raudselt on sul midagi veel ära kadunud. Sul iga päev kaob midagi."

Hea on olla süüdimatu.

Tookord ennemuistsel aal ehk inimlikud eksitused

Meenutades vanu häid aegu toon siinkohal ära mõned seigad ja mõtteterad Hiinalinna ajajärgust ja inimlikest eksitustest.

Eredalt meenub üks õhtu, mil Erwinil oli kõht lahti ja ma keetsin talle hunniku riisi. Järgmiseks hommikuks ka portsu valmis. Panin koerakausiga pliidi peale ootele. Kahjuks ei mõelnud, et oleksin pidanud juurde lisama ka täpsustava sildi, kus kirjas, kellele see seal täpselt "ootel" on. Läksin magama ära. Mingil hetkel saabus koju väsinud ja näljane Liis. Ja Liis on inimene, kes oskab lugu pidada väiksest kesköisest snäkist. Võttis Erwini kausi ette ja sõi ketšupiga. Pärast oli tal veidi piinlik. Siinkohal toon ära tema oma kommentaari:

"No kurat küll - ei hoita koera söögikaussi pliidi peal, kui veidi ebakaine ja näljane mina koju jõuab. just vaatasin, et nii ilus uus hõbedane kauss on tekkinud meile...ma vist olen seda kuskil varem näinud.."

Niiet pange kõrva taha, poisid ja tüdrukud, kus on koerakausi koht!

Ega mina ka niivõrd puhas poiss ei ole. Ühel märkimisväärsel päeval tegime Pirogovi avaürituse. Meile nagu tundus, et lund peaaegu ju enam ei ole ja murumätas on kaugelt vaadates võrdlemisi kuiv... Alustasime traditsioonilste õlledega, aga kuidagi juhtus, et saatus andis meie kätte oma karmimad relvad - esimene pudel kosmost, teine pudel kosmost ja kolmas pudel..kosmost. Õnneks oli mu ustav moraalijänes Erwin ka linnas kaasas ja pärast Zavoodi viis ta mu koju. Tõenäoliselt telepordiga, sest retk on hägune. Kodus hakkasin süüa tegema. Makarone seente ja paprikaga. Hullult hea maitses...siis. Kakerdasin mööda korterit ringi. Hommikul selgus, et Erwin oli meile teleporteerunud ka Tarvo ja veel mingid inimesed, keda ma enne ei olnud märganud. Kõik maitseained ja osad paprikad olid millegipärast ühtlaselt makaronipoti ümber pliidil ja teps mitte söögi sees, kus kõikide kainete reeglite kohaselt oleks nende koht! Häbi neile.

Mälu 7 sekundit...

Proovisin just Liisule helistada. Juba jõudsin TeleYhte kiruda ja siis..alles siis...tuli meelde, et eilse päeva sündmus oli Liisu telefoni müstline vargus.
Juurdlus veel käib, aga kahtluse all on vääääga pikkade käsivartega humanoid. Ei ole välistatud ka telefoni omaalgatuslik lahkumine, kuid see teooria ei ole eriti tugev kuna pass ja telefoni isiklikud asjad kadunud ei ole.
Huvitav, mida oleks selle kohta öelda tuntud vandenõuteoreetik Margus Lepal.


Seekord minupoolseks pildimaterjaliks väike mälestus eelmise sügise Rootsi reisist

Ornitoloogiahuvilistele

The Great Yellow Tit - not that messy at all...
(TainaChaun, 17.11.2006)

Nädal tegudes

*käisin pidžaama väel Vahi tanklas. Puhtalt sellepärast, et keegi ei uskunud, et ma julgen.
*Piia üritas oma finantside huvides Erwinit paaritada, aga emane läks Erwule kallale - Erwin on vist ainult meie silmis täkk. Better luck next time.
*pidasin "Barcelomas" oleva purjus Lauriga sõnumivahetust Eesti hümni ja riigireeturluse teemadel.
*käisin suhteliselt ebakaines olekus sunniviisiliselt kinos Boratit vaatamas . sexytime, me like.
*sain 3-sekundilise delayga telefonikõne osaliseks. origin? Kabul, Afganistan.
*avastasin koos Piiaga, et igal persel on piirid(pugemise teemadel).
*panin Siiriga koos tihasele pekki. We haven't seen the great blue tit yet, but there's no doubt, that it would be very messy indeed. Muuhulgas tuli välja, et tihased surevad ilmselt aknalaua peal nälga, kui pekk otsa saab, sest nad ootavad naiivselt, et lauake end kataks.
*jäin PEAAEGU trolli alla ja seejärel naasin Tartusse autos, mille esituled praktiliselt ei töötanud. Samuti kahtlen ma korralike pidurite olemasolus.
*meie köögiukse klaasile tekkis kummitusila - Erwin seems to be back

Jääb ainult üle vastu astuda uutele väljakutsetele ja taas nentida, et mul on liiga palju vaba aega. Ei mõju hästi.

Yours truly,
Nataša

Inimesed tänavalt

Meenutasime Liisuga ükspäev kohtumisi kodutute, joodikute ja teiste vahvate (a)sotsiaalidega. Võiks ju arvata, et seoses minu Hiinalinnast evakueerimisega ei kohta ma enam eriti tihti habetunud punn-nägusid, aga võta näpust...
Kohtumisi on mitmesuguseid. Neid võib liigitada näiteks a)visuaalsed b)küsimus-vastus vormis ja c) vestlus.
A) Visuaalne - Kõndisin pühapäeva hommikul tööle. Ma ei mäleta, et oleksin eelmine õhtu kuskil nii kõvasti pidutsenud, et topsisõpru ära ei tunneks, aga Õnne tänaval vaarus mulle vastu üks pummi, "who gave me thumbs up". Kummaline vaatepilt karges sügishommikus. Tema kasuks räägib fakt, et mees ei ole oma kordinatsiooni veel täiesti ära joonud. Pöidla-töö nagu noorel jumalal!
B)Küsimus-vastus vorm - Siia kategooriasse on tuua mitu näidet. Kummalisel kombel leidsid mõlemad juhtumid aset Anne Feenoxi lähistel. Esimesel juhul küsis üks härrasmees minult ja Liisult vene keeles, et ega me ei tea, kas parasjagu on "vtornik" või "sereda"... Vastuseks tuli nagu ühest suust: "vaskresenja". Aeg lendab... Ei teagi nüüd kas tal oli veel 3 päeva aega või oli ta 4 päeva hiljaks jäänud. Arvata võib, et ta otsustas esiemse variandi kasuks.
Teine seik leidis aset jaanilaupäeval kui mul saatuse tahtel oli jalutada kaks musta koera. Kõndisime neljakesi - mina, Liis, Erwin ja Chako - Feenoxist linna poole ja vastu tulev meesterahvas läks näost valgeks, kaotas verest mitu promilli ja küsis väriseval häälel, kas neid ongi kaks või ta näeb nii topelt?
C)Vestlus - vestluseid on palju olnud. Kõiki enam kahjuks ei mäleta, aga siinkohal toon ära oma viimased jutud ühe Eedeni kandis liikuva eluheidikuga. Ette rutates võin öelda, et ilmselt tal ei ole peas kõik korras. Esimene vestlus toimus meie vahel umbes kuu aega tagasi kui ta lubas mu lasta tankidega neljaks tõmmata ja sõimas väga kõva häälega hooraks. Ei teagi kas ta oli kuskilt midagi kuulnud või sai ta sel samal hetkel ilmutuse, taevas avanes ja kõuehäälel teatati talle, et justnimelt minu näol ongi hooraga tegemist. Teine kohtumine ja hoopis teistsugune vestlus leidis aset eile. Onu tuli minu juurde ja hakkas rääkima mässust, Riia ründamisest ja kindralitest. Veidi seosetu aga üldjoontes täitsa huvitav teema. Jutu lõpetuseks teatas ta, et sellepärast ongi homme Läti iseseisvuspäev. Jäin hetkeks mõttesse ja ütlesin, et Läti iseseisvuspäev on 16.veebruar. Ta oli siiralt üllatunud, küsis miks siis pühapäeval lipud väljas olid (see seos jääb mulle veidi arusaamatuks, sest minul isadepäev ja Läti iseseisvus assosatsioone ei loo) ja siis ta tänas mind siiralt ja peaaegu pisarsilmi informatsiooni eest. Tänapäeval olevat informatsiooni väga raske saada.

Rõõmsate kohtumisteni!

Lihtsalt rõve

Pean vajalikuks mainida, et mul on tekkinud raskekujuline tööallergia. Ja ei - see ei ole metafoor. Eile kella viie ajal hakkasin üle kere sügelema ja päeva lõpuks nägin(Siiri sõnul) välja, nagu "midagi Starwarsist". Ma loodan südamest, et ta ei mõelnud Yodat. Peeglisse ma ilmselgelt vaadata ei tihanud, aga kolleegide näost oli näha mõningast tülgastust. Kuna ma sügelesin räigelt üle kere, oli ka suhtlemine teiste inimolenditega mõneti raskendatud. Täna hommikul oli kõik justnagu ok(vaatasin peeglisse), aga tööle jõudes märkasin, et ilge lööve oli mu otsaesiselt mu ninale koondunud. Ei olnud veetlev. Miks just tööallergia? Kodus paistab see taanduvat... Minu õnneks, teie kahjuks, ei murdunud ma tungivate palvete peale minust pilti teha. Aga et päris ilmetuks ei jääks, siis väike portree eelmisest kevadest:
Nagu aimata võib, peitub antud ülesvõtte taga üks liiga pikk lugu. Ehk mõni teine kord.

10 asja,mida teha, kui palgapäev on HOMME

1. Küsi laenu Narva kolleegidelt, kuna see ei tööta, siis liigu kohe teise punkti juurde. Ära looda sõprade peale, keda sul ei ole.
2. Suitseta kapi otsas vedelevaid filtrita sigarette, mille oma eelmisel sünnipäeval pilakingituse näol said.
3. Ära anna potipõhja kinni kuivanud makarone Erwinile.
4. Ärka hilja, nii on homne päev lähemal.
5. Kuna jõid eelmisel õhtul oma viimase raha maha ja kodus ei ole wc-paberit, siis ei saa sa nagunii süüa ega juua ja see probleem on lahendatud.
6. If you pass GO, collect 2.50 from Siiri.
7. Otsi kapid läbi. Leiad purgi kaerahelbeid. Ole 10 minutit õnnelik, siis avastad, et sul ei ole piima, millega putru keeta, kuid pea meeles - iga õnneminut on seda pettumust väärt!
8. Õpi ära mõni vahva laul või tants ja esita seda Rüütli tänaval.
9. Ära anna koerale ka süüa, sest seda oleks valus vaadata.
10. Blogi valimatult, et aeg kiiremini mööduks.

Kõike head,
Liis ja Piia

(eelmisest virtuaalsest kodust, 9. august 2006)

Müstika

Kõrgemad võimud on ilmselgelt meie blogi avastanud ja teostavad nüüd üleüldist tsensuuri. Tundub, et kaks viimast postitust ja mõningad kommentaarid on lihtrahvale lugemiseks liiga kohutavaks osutunud ja kellegi jumalik sõrm kustutas need ära...
Liis, me ei ole siin üksi administraatorid. Mulle tundub.

Liiga palju vaba aega

Teisipäev: Sõitsin bussiga teise linna otsa tööle, nagu harilik inimene kunagi. Kontroll tuli ja mind tõsteti ühissõidukist välja, nagu viimane kriminaal. Olin VEIDI ärritunud, kuna ostsin mingil põhjusel tol päeval isegi pileti. Probleem oli selles, et Falcki vendade superhüperIDkaardilugeja ei lugenud minu IDkaarti, kus peal oli ka mu tunnipilet. Pärast veerandtunnist külmetamist tuli üks neist geniaalsele ideele lihtsalt mu isikukood sisse toksida. Mispeale mulle kaart tagasi anti ja head reisi sooviti, kuigi buss oli ammu läinud. Pärast veel ühte veerandtundi, mis möödus minu valju sõimu saatel, sain ma Falckiga tööle.
Kolmapäev: Ei midagi erilist. Harilik 18-tunnine tööpäev.
Neljapäev: Kõik mu lapsepõlves omandatud elu alustalad põrmustati - Piia käis kirikus ja jäi seal magama, Siiri jõi Pirol miinuskraadidega üksi tund aega õlut, Martini tissid valutasid(ma ei saanud vastust küsimusele, kas nibud, või neid ümbritsev ala). Õhtu lõpetasin Zavvis teed juues ja Arturile selgitades, miks ta mulle ikka üldse ei meeldi. Piiale ma eile ei meeldinud.
Reede hommik ehk praegu: Siiril on tuumapohmell ja nii tema kui Piia lõuad valutavad. Lisaks tegi taksojuht eile ilmselt Siiri tühjaks. Mis tuletab meelde Siiri eelmise aasta rebastepidu, kus tal hommikul tagumik valutas ja ta ei mäletanud, et ta oleks taksojuhile maksnud. Miks Piial ja Siiril lõuad valutavad, on raske öelda - loodame, et seda ei põhjustanud mingi ühine tegevus, sest nende endi sõnul nad eile öösel ei kohtunud.
Pole ammu ühtegi pilti lisanud, nii et paneks siia ühe pildi Siirist, sest on ebaõiglane, et temast on nii palju juttu, aga mitte mingit visuaali. Lisaks veel, et see on ainuke hea pilt, mis Siirist viie aasta jooksul tehtud on, mis aga mitte kuidagi ei kajasta tema praegust olekut ja väljanägemist.