Päkapikudisko

Juba vanad eestlased rääkisid, et kui reedel palju viina võtta, siis laupäeva hommikul läheb tuju ära. Uued eestlased on veelgi deduktiivsema mõtteviisiga ning teavad, et mida rohkem tuju järgmisel hommikul ära on, seda kõvem pidu oli. Eelnenud seltskondliku olengu kvaliteet on kindlasti ka pöördvõrdeline sellega, kui vähe sa mäletad ja näed. Mina iskilikult olen aegade jooksul aretanud oma hindamissüsteemi, mis põhineb hommikusel taskute inventuuril.
Näiteks laupäeva hommikul oli mul tuju ikka väga ära ja otsustasin pärast kolmetunnist kookonirallit kahe teki sees, et julge hundi rind on siiski haavleid täis ning komberdasin oma mantli taskuid uurima.
Ülla-ülla! 30 krooni kahekroonistes kupüürides ja väga känkras paberinutsakas, mis hiljem osutus kutseks presidendi vastuvõtule. Hingasin kergendatult, kuna eelneval õhtul ei olnud ilmselgelt tegemist olnud dekaadi parima peoga.
Minu elu säravaimaks leiuks jäi endiselt viie aasta tagune tasku-sürpriis, mis koosnes peotäiest mullast ja Kosmose korgist. Jutustaksin teile meeleldi selle taga peituva loo, kuid kahjuks ei ole ma ise piisavalt priviligeeritud persoon, et seda teada.
Aga kuna jutt juba nostalgiaradadele suundus, siis juba ka pisike TOP 5 parimast nännist, mida päkapikud mulle öö jooksul jope taskusse poetanud on.

*kaks makaroni ja tükk hakkliha
*kruvikeeraja
*niidirull
*mudelauto
*sokid

Tihti juhtub ka seda, et päkapikud on kogu mu kraami hoopiski minema viinud ja taskust kajab vastu hüüdja hääl. Sellisel juhul võib peoga kohe kindlasti rahule jääda ja pole enam tükk aega mõtet linna peale lällutama minna. Võimalust muidugi pole ka, sest uue pangakaardi saamine võtab tsipa aega - eriti siis, kui päkapiku-raisad on isikut tõendavad dokumendid kah tuuri pannud.

Kunagi ma teen veel kokkuvõtte sellest kraamist, mis ma üldiselt oma elamispinnalt avastanud olen. Sest kui hommikul ärgates selgub, et sa oled endale kassi võtnud, siis läheb tuju ikka täiesti ära.

Hugs and kisses
xoxo
Nataša

Nat Geo Eri

Ootame ja vaatame.
Stay tuned..

Minu Kodu Võlud

Hakkasin just hommikukohvi valmistama. Panin vee keema ja puha. Ajasin presskannu kogemata ümber, nagu kombeks. Tõstsin püsti ka. Nigu tikksaega oleks ilus ümmargune klaasist ring otsast maha võetud. Sitta sellega, teen siis täna vähem.

Muidu on mul siin tore. Boiler läks eelmine nädal kolmandat korda katki, torud on vist juba ära külmunud ja klosetipoti veesüsteem ei tööta. Nädalapäevad tagasi ootas mind ühel kenal hommikupoolikul veel üks imepärane sürpriis - tapeedi peale ilmus müstiline plekk. Panin näpu vastu - õli, bljätt! Sweet tapdancing jesus, mida veel! Mingi kuradi seina-stigma, ma ütlen.

Naabrid on mul ka vahvad. Parempoolsed käivad igal hommikul suure hurraaga salvokaga poes. Noh, teeb tegelikult vähem müra, kui möödunud suvel. Kui ma nüüd hommikuti salvoka malbet lumel sahisemist kuulen, tunnen ma kelku vedavale vennale vähem kaasa ka, kui tema järel kelgul kulgevale ja NÕÕ karjuvale kupjale. Taaralinna idüll.
Ülemised naabrid lihtsalt seksivad ja nihutavad mööblit. 24h. Ise püsisuhtes olles häiris vähem, mis ma oskan öelda. Ma natukene mainisin kah ülemisele noormehele, et kui juba mööbli nihutamiseks läks, siis võiks selle voodiotsa veits seinast eemale liigutada. Eks näis.

Väheke uudiseid siis ka sotsiaalselt rindelt.
Piial oli sünnipäev. Tequilaga. Tal olevat ikka lõpuks toss päris väljas olnud. See tähendab taksos, kui täpne olla. Nimelt suudab ka Piia veel üllatada ja ühe ketsi taksosse jätta. Härrasmehelik Ur õnneks mõistis veidi hädas neiu seosetut lalisemist ja päästis olukorra. Piia sai ketsi kätte ja kukkus hiljem veel galantselt kaks korda trepist alla. Õhtut võis lugeda kordaläinuks.

Mina magasin sel ajal juba õndsas teadmatuses pärast Kastani tänava maratoni. Jätsin Daki rõõmsalt rokikasse ja jooksin koju. Käed taskus. Miks, ei tea. Kuidas ma jaksasin, on ka meeldiv müsteerium. Seda samuti ei tea, miks hommikul käed ja nägu sinised olid. Eiei - mitte katki ega midagi. Lihtsalt SINISED. Kaks päeva küürisin pigmenti maha, siiani veidi kumab. Ehk siis nagu juba öeldud sai - järelikult igati korralik pidu.

Teinekord jälle,
Teie Smurf

Kiired ajad

Kui on kiired ajad, siis peab kindlasti ...

... munema, niiet ihuliikmed surevad ühes kohas passimisest ära.
... mängima hullunult Geo Challenge mängu.
... minema täiesti närvi, kui Tadžikistani lippu ära ei tunne.
... paiknema pöörasel kiirusel läheneva eksami konspektist vähemalt 5 m kaugusel. At all times!
... pidevalt pidma plaani, kuidas oma aega kõige efektiivsemalt sisutada.
... kulutama kogu aja sellele planeerimisele, nii et tegudeni ei jõuaks jumala eest iial.

Ühesõnaga - Edasi, poisid! Tegudele!
Yeeee right...

Illustratsiooniks: midagi võimalikult roosat

Kust tuleb inspiratsioon?

Klaabu by hr Paistik

Kuuril on kuurinumbrid, korteril korterinumbrid!

Miks on tänapäeva inimestes juurdunud arusaam, et kuurinumber on sama, mis korterinumber? Eriti veel sellises poliitiliselt ja esteetiliselt halvatud häärberis nagu mu Õnne tänava kodumaja on.

Minu korterinumber on 14, kortereid majas alla 10 ja kuure 12, minu kuuri number on 5. Jäi kõik meelde?

Igatahes kolisid teisele korrusele korterisse nr. 5 uued inimesed, kes otsustasid oma pahna mu kuuris hoida, sealt taara ära viia ja täna panid kirve ka piistu. Aga ma sain nad kätte trepikojas ja tegin selgitustööd. Tuleb välja, et peale kirve ja taara on nad mult mingeid penoplasti plaate ka tuuri pannud. Igatahes kirve sain tagasi. Taarat ei saanud.

Ja see kõik on ainult nende endi õnnetus, sest ilmselgelt peab nüüd mu elamises korraldama SUURI pidusid, et kaotatud taarahulk tasa teha!

Edaspidiste eksimuste vältimise profülaktikaks:
Mitte ükski lill ei ole puu.
Kõik lilled on taimed.
Et siis mitte ükski puu ei ole taim?

Mõelge uuesti ja kirjad saatke mulle korterisse 14 ja puud tooge kuuri 5.

Tervitades,

Piia

Naabritel on nüüdsest Silm peal!

Welcome To My Darkside ehk Üks Õiend

Ahoi, armas publikum! Täna tutvume lähemalt Natašaga, kes juhtumisi on ka minu evil alter-ego.
Natašaga on see huvitav asi, et harilikult ilmub ta nähtavale alles pärast poolt pudelit rummi ning on kõigele uuele ja huvitavale äärmiselt vastuvõtlik, eriti kui vastavad teguviisid järgnevatel päevadel minu eneseuhkuse ja viimase väärikuse killustavad. Viimati silmati Natašat reede õhtupoolikul Tartu kesklinnas, kus ta taaskord äärmiselt ülemeelikus tujus ringi töllerdas ja oma perekonnale häbi tegi. Selle lõputu õuduste öö tõttu olengi sunnitud avalikkuse poole pöörduma. Nimelt on minuni jõudnud vastavasisulisi kaebusi, justkui oleks tegemist minuga. Armas rahvas!! Panen käe südamele ja palun teid mitte alluda provokatsioonidele ning kindlasti mitte uskuda kõnealuse purjakil petise väiteid! Kuna paljud lugejad võivad veel olla kahtleval seisukohal, sest esmapilgul oleme me välimuselt üsna sarnased(kui välja arvata Nataša loojas silmad ja punane nina), siis toon veidi näiteid minu ja antud identiteediröövli erinevustest:

Liis - suur loomasõber ja puudekallistaja(va okaspuud)
Nataša - loobib alati oksa kaugemale, kui koera kett ulatub. Üritab küll oma viga heastada, kuid komistab graatsiliselt koera otsa ja unustab, mida ta tegema pidi.

Liis - geniaalne sportlashing, mis puudutab kõikvõimalikke pallimänge. Võitleb alati lõpuni ning on muidu osav ja eetiline inimene.
Nataša - esmajärjekorras räuskab ja kiidab oma lauatennise ja piljardioskusi. Seejärel sunnib sind tundide kaupa endaga mängima. Kolmandaks unustab poole mängu pealt mängimise ja jalutab süüdimatult õlle järele. Neljandaks räägib sulle, kuidas ta sul kahjutundest võita lasi ja see must piljardipall võib samahästi esimesena kah sinna auku kerida.

Liis - viisaka inimesena sööb alati kõike, mida sa pakud, ja alati tagasihoidlikes kogustes!
Nataša - joobes inimesena üritab ahvikiirusel süüa kõike, mida ta näeb. Eriti, kui ei pakuta. Üldiselt jõuab Nataša suuni umbes 50% sinna suuduvast toidust. Ülejäänud maandub põrandal, Nataša süles, sinu süles jne.


Palun edaspidi kasutada ülalolevaid nupukesi lähtepunktidena, kui kohtate kedagi, kes näeb välja nagu mina, aga midagi oleks nigu veidi mööda. Või siis laske korraks endale näkku hingata - mina olen alati kaine!

Tänan tähelepanu eest, hakkas kergem.

Liis

Häda ja viletsus!

Vot siis nüüd. Hakkasin hullushoos mööblit ümber tõstma. Hetkeseisuga on kogu kraam keset tuba ja kõik mu geniaalsed ideed, mis ennem sai välja mõeldud, osutusid igavesti paskadeks. Nüüd on häda ja ikaldus.

Ilmselt pean mõnest mööblitükist vist loobuma, et kõik esteetiliselt ära mahuks. Voodist ei raatsi loobuda, Erwini voodist ei raatsi Erwin loobuda. Riiulitest oleks savi, aga raamatutest mitte, niiet need jäävad ka. Ilma kirjutuslauata ma elada ei taha. Diivan on hetkel tegelikult üleliigne, aga tähelepanelik lugeja mäletab milline ikaldus oli seda trepist üles saada ja ma kahtlustan, et ka alla viimisel on see endiselt trepi laiusest suurem.

Häda ja viletsus!

Erinevat värvi roosa

Vaatasin sellist väikekodanlikku usalaste seriaali nagu "Greek" ja seal näidati ameerika sorority-tüdrukute kokkutulekut.

"I never knew there was so many shades of pink."

Siis vaatasin enda kodus ringi.

There are many shades of pink indeed!

Kust mul see roosaarmastus tulnud on? Tuleb tunnistada, et lapsepõlves sai rohkem mööda kraave trööbatud ja okstega sõda mängitud ja roosamannaks ei jätkunud seda aega lihtsalt.

Nüüd on mul kompensatsiooniks:
1. heleroosad välgumihklid - Poemüüjad on tihti töllaka näoga järele vaatama jäänud kui ma muule kraamile lisaks džäksi küsin ja kui neil roosat ei ole, siis jääb ostmata. "Kahju, eks ma vaatan siis kuskilt mujalt. Aitäh!"
2. fuksiaroosa külmkapp - Tuli ükspäev frustratsioon peale ja värvisin külmkapi ukse ära. Veits värvisin ka külmkapi kõrval olnud valget tavalist kappi. Ei olnud plaanis, aga juhtus. Spray-värvid on saatanast. Täiesti ootamatult pihustub see ollus ka nendesse kohtadesse, kuhu sa seda ei sihi.
3. roosad ketsid - Tuleb tunnistada, et esialgu olid need lausa roosad litritega ketsid, aga see oli siiski juba veidi üle piiri. Niiet litrid kakkusin maha. Veel on lootus.
4. roosad pluusid, pusad, sokid, pesu jne - Proovin endale aru anda ja mitte kõiki roosasid asju korraga kanda. Päris peen oleks muidugi Underis üleni roosamannasena rock'i lürpida ja jalkat taguda. Peab plaani võtma, aga siiski ainult ühekordse eksperimendina.
5. roosad pliiatsid,pastakad, märkmikud, vihikud ja muu koolikraam - Tegelikult tehakse igasugust värvi neid asju. Ma lahkun kontoritarvete poest harilikult roosade mappide ja paberitega. No ei ole mingit isu rohelist kaustikut osta kui kõrval on kohe roosa olemas.
6. roosa jalgratas - Vana hea kokukas, aga peaaegu oleks ta siit nimekirjast välja unustanud, sest mu armsal velol ei ole juba aastaid pedaale. Tähendab pedaalid on, aga need on isa käes Tallinnas ja ootavad mingeid modifikatsioone, et nad mu rattale sobiks. Peaks minema teda kuuri patsutama.
7. roosa kaanega säilituskarp - Sest inimene ju teab, mis värvi säilituskarpi mul vaja on!

Ja muidugi potililled...

Kohtumine Tundmatuga vol.2

Ei viitsinud arhiividest vol.1 otsima hakata, aga tundub, et on jälle aeg kirjutada võõrastest inimestest. Ma ei tea kuidas nad mind alati üles leiavad, aga nii on.

Ükspäev...
.... hakaksin hommikul vara tööle minema, kui üle tänava üks vanatädi hõikuma hakkas. Uudishimuliku inimesena ikka vaatasin tema poole. Äkki näeb-kuuleb miskit põnevat. Tuli välja, et ta mind hüüdiski. Oli vaeseke juba tükk aega uksevahel kõõlunud ja oodanud, et keegi tuleks. Läksin siis ligi ja aitasin inimese hädast välja. Tädi oli oma lugemisprillid kuskile unustanud ja ei näinud elektrinäitu vaadata. Saan kuskile linnukse kirja - pole varem vanainimestega elektrikapis hänginud.

Teinepäev...
.... pidasin tervise rikkumise pausi ja juurde astus üks keskealine valge linase ülikonna ja sokuhabemega mees. Lehvitas kahekroonisega ja tahtis mult sigaretti osta. Kuna ma olin "My Name is Earl'i" vaatamisega juba kolmandas hooajas, siis karma mõttes pakkusin talle niisama suitsu. Ise hõõrusin salaja käsi, et vahi kui hea diili tegin. Nii lihtsalt head karmat ikka iga päev ei kogu. Noh, aga tüüp arvas, et ta võib siis juba sealsamas minuga koos selle suitsu ära ka suitsetada ja jäigi juttu ajama. Kogemata tuli välja, et tegelikult jätab ta suitsetamist maha ja sellepärast tal omal kaasas polnudki. Sähh sulle head karmat. Nüüd käi pea õlgade vahel mööda linna ringi ja oota seda tellist, mis kuskilt räästast kaela kukub. Raudselt kukub. Mahajätjale suitsu pakkuda on väga halb karma.

Rohkem ei viitsi. Järgmine poolaasta jälle kirjutab midagi.

Minu Elu Armastus

Jah. Ei pääse ka see blogi armuvalust nõretavast postitusest, kuna ma lihtsalt ei suuda enam vaiki olla. Kõht on NII tühi. Jah, armas lugeja - minul ja toidul on juba aastakümneid äärmiselt kirglik afäär. Päevad ilma temata on tühjad ja kõledad, öödest rääkimata. Praegugi meenutan siin vanu häid aegu ja üritan nendega kõhtu täita. Eks ole mu õgardlus ka käesoleva kolumni sissekannetest läbi kumanud. Eriti tooksin muidugi esile 2006. aasta Suure Riisifiasko.
Õnneks ei ole see kõige hullem asi, mida ma olen toidu nimel korda saatnud.

Niisiis:

1988. aasta

Emme: "Näe Liisu, Emme ostis sulle šokolaadi."
Mini-Nadja aka Liisu: "Anna!"
Emme:"Mis võlusõna on?"
Liisu: "Anna!"
Ema(ohates):"Võta.. Aga kas sa emmele ampsu ka annad?"
Liisu piidleb pingsalt emmet ja šokolaadi ning samamoodi ohates kraabib nimetissõrme küünega veidi emmele šokolaadi. Emme hoiab pisarsilmil naeru tagasi ja võtab suuremeelse kingituse vastu.

Aega on nüüd mööda läinud ja palju toitu kõhtu voolanud, aga muutunud pole sittagi. Nüüd ma lihtsalt ei pea enam luuletama, kuidas mul polnud õrna aimugi, et teine minu poolt hävitatud kohuke oli väiksemale õele mõeldud.
Õnneks ei ole ma kade inimene, kui asi toitu ei puuduta. Lihtsalt iga kord tuleb pisar silma, kui keegi millestki ampsu tahab. A noh, eks ma nutan ja annan, sest päevad pole vennad ja üheksal korral kümnest olen see ju mina, kes kellegi käes ampsu nuiab. Ja elu on õpetanud, et jubehalb on ikka, kui ei anta.

Teinekord siis jätkan samal teemal, sest rääkimata on ju veel McDrive'i öisest kutsuvast kumast ja sellest, kuidas vahel ikka ju inimesed ehmatavad keset ööd üles ja kontrollivad, kas hommikul ikka võikut saab teha. Ja siis teevad enne edasi magamist paar võikut....

Teie Iginäljane Nadja

Woodstock 2008

Esimene peatükk - esimene valearvestus

Inimesed õpivad oma vigadest. Eelmise aasta kogemused näitasid, et pilsnertüüpi õllest saab mingil hetkel kopp ette ja hea oleks omada muud alkohoolset jooki vahepalaks. Otsustasime tagavaraks võtta 2l pakiveini ehk eelistada kvantiteeti kvaliteedile. Mõte oli hea. Teostus jättis soovida. Esimene liiter kulus transporti oodates, teise liitri lõpp paistis juba Vorbusel. Meie õnnetuseks ei olnud korgi all võitu. Tundub, et inimesed peavad ka järgmisel aastal vigadest õppima. Valter oli ka sel aastal au sees.

Teine peatükk: Vana-Veski purjeregatt

Kaunis hommik nõuab sportlikke saavutusi. Joosta ei jaksa, ujuda on külm, malelauda ei olnud. Valik jäi kanuusõidu peale. Hiljem selgus, et pidi jooksma ja ujuma. Igatahes jätsime jalanõud ja telefonid ettenägelikult kaldale ja ronisime kanuusse. Võtsime lastiks ühe Kaarli ja ühe Katjuuša viina kaasa - kumbki ei osanud sõuda, aga Kaarel suutis veidi kiiremini vajalikke oskusi omandada. Esialgu kulges sõit üsna meeldivalt - veidi siksakilisel trajektooril. Vürtsi lisasid kaks kärestikulist teelõiku. "Tänan teid, neiud, selle meeldiva pärastlõuna eest," ütles Kaarel, enne kui selgus, et lustlik reis oli seni kulgenud pärivoolu ning veel ei ole ükski suri-muri-kila-kola-insener leiutanud riistapuud, mis jõe tagurpidi voolama paneb. Tagasitee pidime vältimatult läbima vastuvoolu. Esimese kärestiku juures näitas Kaarel üles erakordset härrasmehelikkust ja ronis kanuust välja, et seda niimoodi edasi sikutada. Meie istusime rõõmsalt kanuus edasi ja Kaarel oma olematu massiga pingutas sõna otseses mõttes püksid märjaks, aga edasi me oluliselt ei liikunud. Ohates lahkusime meiegi uppuvalt laevalt ja asusime appi nüüd juba veritsevale Kaarlile. Edasist ikaldust ei tahakski siinkohal nii täpselt meenutada. Jätsime kanuu esimese randumiskõlbuliku kalda peale ja põgenesime tagasi vaatamata kuriteopaigalt.

Kolmas peatükk: Peintpool

Kuna Nadja ei julge isegi Doom´i mängida, siis jäi püssiga metsavahel roomamine Piia õlule. Oli väga mehine mäng. Poisid said pihta ja Piia sai põske. Kogu kaubanduslik välimus on minetatud. Damaged goods - pole midagi parata.

Neljas peatükk: Error

Kokku esines 13 bändi. Piia kuulis neist kolme, Nadja lisaks veel poolt. Soda Effecti õnnestunud esitus katkes järsult, kuna sünnipäevalaps ei jaksanud enam rokkida. Ehk siis astus mingi juhtme peale, mis kogu elektrisüsteemi lühisesse ajas. Hommikul muidugi selgus, et üks kork oli väljas. Kahjuks segas pilsnertüüpi õlu seda öösel avastamast. Sellest hoolimata jätkus pidu poole Maikameikersi akustilise ambient-esitusega. P.S. Kui keegi kuulis neid hommikul mikrofoni röökimas, siis tegelikult oli tegemist Kunstiga. Pärast Alani meelast palvet talle kaamerasse vaadata, otsustas Nataša, et on viimane aeg nahhaalselt laiutava Piia kõrvale magama keerata. Ülesannet ei teinud raskeks mitte mahutuvusprobleemid, vaid Natašast endast õhkuv pompsiaroom. Telgikaaslaste poolt erituvate mõõkade puhul on lihtne selga pöörata, aga kui enda hingeõhk lausa õhku läbistava rusikana tundub, on olukord veidi keerulisem. Raske juhus. Raske.

Viies peatükk: Seltsiliikumine

Hommik saabus nagu kombeks on - haisevas ja umbses telgis, mille me taaskord strateegiliselt romantilise koiduvalguse poole paigutasime. Vaadates ümberringi lonkavaid eluheidikuid, tundsime ennast üsna hästi. Ikkagi kained. Hiljem selgus, et just sel põhjusel osutusime ise outsider' iteks. Nautisime hommikukohvi nelja-promilli klubi seltsis, kus meile selgitati valitsevat kastisüsteemi. Meile kui põhjakihi esindajatele järgnes viimane kahe-promilliklubi esindaja. Kõige arvukama liikmeskonnaga nelja-promilli klubi ise kummardas ainukest kuue-promilli klubi esindajat, kes sihitult telkide vahel elu mõtet otsides komberdas.

Lõpuks veel üks Tamps katusel:

Järgmine aasta jälle!
Piia ja Nadja

Vaseliinist. Veidralt.

Trehvasin mingi õnnetu kokkusattumuse tõttu uuesti nägema nimetut Hiina K-kategooria märulifilmi, mille peategelased olid endised vangid Teekotike, Vaseliin ja Summuti. Mine võta kinni, eksole. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Meenus hoopis üks vaseliini ja apteegiga seotud intsident.

Istusime Hiinalinna köögis ja tagusime ilmselt kaarte. Mina ja Annes hakkasime poodi minema. Ilmselt õlut juurde ostma, nagu tollal kombeks oli. Puhtast südameheadusest olime nõus apteegist läbi minema ja Kusti allergilise ja katkise naha jaoks rahustavat vaseliinõlikreemi ostma. Juba ette mainin ära, et sellest, kuidas see ost apteekri ja järjekorras seisvate kaaskodanike jaoks välja võis näha, saime alles kodus aru. Jõudsime siis käsikäes pahaaimamatult apteeki ja...

Apteeker: "Tere, kuidas saan teid aidata?"
Mina: "Tere! Oleks vaja vaseliinkreemi...õli...kreemi...äää....vaseliini."
Apteeker: "Kõhõmm....jah. Millist?"
Mina: "No millised variandid teil on?"

Punastav apteeker toob letile neli erinevat karpi venekeelse kirjaga Vaselin.

Mina: "Oi kui palju erinevaid! Annes, tule siiapoole, mis sa arvad, millise peaks võtma? Ma ei suuda otsustada."
Annes: "Ma ei tea. Sina tead ehk paremini. Võta kõge odavam."
Mina: "Hmmm.....no need täidavad vist jah kõik oma eesmärki... Võtame siis selle kõige odavama."
Apteeker:" Kas see on kõik?"
Mina: "Ma usun küll. Üks hetk."

Helistasin siis Kustile ja küsisin, et kas ikka üks tuub. Kusti ütles, et üks tuub. Nooruke neiu leti taga muutus näost veel punasemaks.

Vaseliin sai õnnelikult ja sinisilmselt soetatud ja kui Kusti vaseliinõlikreemi asemel vaseliini nägi, selgitas ta ka meile, et see ostlemine võis küll kummalise mulje jätta. Pidin nõustuma. Eks ta ole.

Aga seda filmi ärge vaadake.

Nataša

Djengi nada!

Ehk siis:

Ajaveeb 2008

Fotoreportaaž: Kuidas Me Jüriööl Mäkis Käisime

Oli kaunis jüripäeva õhtupoolik. Mina, Birx ja Piia veetsime viimase sulnis suvekohvikus meeldivalt aega ja arutasime, millisele kloostrile suure pidupäeva puhul tule otsa peaks panema.
Kuna tegemist oli siiski suure pühaga, oli kindlasti vaja ka McDrive's käia. Mõeldud-tehtud? Ei.
Birxu autot käivitades ilmnes grand error meie masterplanis. Nimelt kasutab Birxu Opel sõitmisel bensiini. Tundub, et ka Birxu jaoks tuli selline info üllatusena, sest bensiiniga oli pehmelt öeldes halvasti:

Eeskujulike naissugupoole esindajatena sattus meie näljane ja pidulik seltskond pikema jututa paanikasse:

Paanitsemine on aga teatavasti kurnav tegevus, pärast mida on väike lõunuinak alati päevakorras:

Üsna pea selgus, et McDrive ei tule teps mitte ise meie juurde ja kuulujutud Muhamedist ja mäest on tugevalt üle paisutatud. Üksmeelse otsusena panime abi saamiseks mängu oma naiseliku šarmi:

Nagu näha jäi ka sellest pisut vajaka. Tundus, et ei jäägi muud üle, kui peab ennastohverdavalt tühja kõhuga tõrvikud süütama ja kloostreid rüüstama minema:

Viimasel hetkel meenus kellegile, et aasta ei ole sugugi 1343 ja mobiiltelefonid on üks maru kasulik leiutis. Tuli välja, et Dakil oli küünlaid pühade õdede jaoks:

Ja kes siis ilma lehtrita Statoili läheb:

Victory at last!

Bensiinihõngust kantuna alustasime katsumusterikast retke mäki poole, et seejärel turu kõrval burksi nosida ja tümmi kuulata nagu kõik normaalsed tartlased. Kloostri juurde ei jõudnudki. Sel aastal. Küll aga toimus Mäk(r)evolutsioon:


Tervitaks siinkohal Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Õdede Kongregatsiooni Kloostrit Tartus.

Nadja.

Kuidas Kevad Tartu Tuli

Oma ADD-st ja egoismist hoolimata panin minagi tähele, et kevad on käes. Nagu arvata võib, ei ole ma kõige kirkam tuluke jõulupuul ning ma suutsin selle järelduseni jõuda nädalakene hiljem, kui ülejäänud kaaskodanikud. Sellest hoolimata tahaksin Sind, kallis lugeja, kurssi viia oma raske deduktiivse mõttekäiguga.

Nadja arvab, et kevad on käes, sest:

*Baarides on tavalisest vähem rahvast
*Loengutes on tavalisest veel vähem rahvast
*Pirogovil on ühe ruutmeetri kohta keskmiselt neli hipit ja kaks kitarri
*Pompside nägudelt peegeldub siiras rõõm ning nende liikumist saadab meelas pudelikolin
*Emod naeratavad
*Esimesed soomlaste turismigrupid jooksevad vanalinnas ebakindlal sammul amokki
*Super-Alkos on alati järjekord
*Arvuti on hibernate režiimi minu kaelast enda kanda võtnud
*Kohalik ettevõtlus on elavnenud ja Piia juures on talvise pohmalaagri asemel avatud suvekohvik
*Schwamm on Tartus

Ja nüüd Raekoja platsile grillima!

Alati teie,
Nadja

Silveeer! Kus ON minu vasak silm?

Alustuseks mõned teaduslikud faktid:
1. Kui pillad kahvli maha, ilmub su ukse taha kutsumata naisterahvas.
2. Noa põrandale kukutamise korral on oodata meesterahvast,
3. Lusika puhul ei ole loomulikult mingit kahtlust - külla tulevad homunkulused(tervitustega Ivan Oravale - hoia lippu kõrgel!).

Osava ja intelligentse tüdrukuna andsin minagi oma panuse teaduse jätkuvasse arengusse ja laamendasin veidi. Ehk siis pillasin viimase õlle maha. Oodatud vihaste sõprade asemel tuli aga külla Silmapõletik. Salaja ja öösel.
Olen aus - Silmapõletikul on vastupidiselt avalikule arvamusele ka positiivseid kõrvalmõjusid.

Näiteks avas see mu silmad pani see mind päevavalgust hindama, kuna hetkel jõlgun ma pimeduse saabudes kapuuts peas mööda Karlovat ja valin hoolikalt toidupoode, kus keegi mind teenindada julgeks. Aga nali naljaks, kaka kaljaks - siinkohal on mõned ettevalmistavad juhtnöörid teistele minusugustele looduse vingerpussidele, kes pudelist kinni ei oska hoida:

*Tööle minek põhjustab ainult hulgaliselt intriige, kuna Su ülemus arvab, et sa lasid süüdimatult keset tööpäeva korduvalt silma looja, nii et targem on koju jääda.
*Tõenäoliselt on Eesti majanduse järjekordne jahtumine Sinu süü, kuna kliendid ei piirdu sinu juurest põgenemisega, vaid lahkuvad linnast - lepi sellega.
*Õpi hindama enda senist hunnitut ilu ja hingematvalt kaunist peegelpilti - koledate inimeste elu on raskem, kui Sa seni arvasid.
*Ära enam kunagi võta iseenesest mõistetavalt seda, et hommikul silmi avades mõlemad silmad seda ka tõepoolest teevad.
*On õige aeg kindlaks teha, kes on sinu tõelised sõbrad - sunni tuttavaid endaga tõtt vahtima. Samal ajal tee ise oma konditsiooni üle nalja. NB! Ära unusta vihastada, kui vastane seepeale naerda julgeb.


Loodan, et olin abiks.

Siiralt Teie,

Silmavärdjas

Meie Viimane BlogiPall ehk Tribute to Daki

Palju õnne, Daki. Sinu võit!

1. Kirjuta, kuidas möödus naistepäev, kas lilli kinkisid või said?
Ei kumbagi, aga saime pitsi tequilat. Kas sidrun läheb lille alla kirja?
2. Mida sa hetkel mõtled?
Me ei mõtle. Me pingutame, et seda kirjutada. Lisaks on juhtnöörides kirjas, et seda küsimustikku täites ei tohi mõelda.
3. Mis laulu sa viimati kuulsid?
Primus - Nature Boy
4. Milles oled andekas?
Me ei ole andekad. Me harjutame.
5. Mida sa ei suuda teha?
Loll küsimus. Chuck Norris on meie täditütar.
6. Kõige rumalam tegu, mida oled teinud?
vt. eelmised sissekanded.
7. Kuhu reisiksid kõige meelsamini?
Millal me viimati Undergroundist kaugemale jõudsime... Ihaste oleks juba päris hea.
8. Nimeta film ja roll, kus oleksid mänginud peaosa (esimene meeldetulev)?
Dumb and Dumber.
9. Sinu kolm soovi kuldkalakesele?
Kolm Rock'i kahe hinnaga.
10. Kas koer või kass?
Me oleme taimetoitlased.
11. Kas arstiks või aednikuks (valida tuleb üks)?
Üks.
12. Ütle kolm nime, kelle valiksid järgmiseks presidendiks (üks olgu blogijaist)?
Me oleme Eesti poolt. Ei saa kedagi blogijatest valida.
13. Kes on su guru?
Jube Juss
14. Millist raamatut oled viimasel ajal lugenud suurima naudinguga?
Ave Cosmo vedeleb siin. Oli lõbus lugemine küll.
15. Ütle kolm omadust, mida enda juures heaks ei kiida?
Kolm Rock'i kahe hinnaga.
16. Sinu parim tegu senises elus?
Me ilmselt oleme eelmises elus midagi head teinud, et meil veel sõpru on.
17. Kas Jumal on või ei ole armastus?
Jumal? Armastus?
18. Millist YouTube’i videot soovitaksid kõikidel vaadata?
Ei ole mõtet ühele saidile truuks jääda. Avardagem oma maailmavaadet, armas rahvas.
19. Mitu liiget võiks olla parlamendis?
Kolm. Esimene mõistlik paaritu number. Diktatuuri me ei poolda.
20. Nimeta 10 blogijat, kelle vastused sind huvitaksid?
Tähelepanu. Valmis olla. Läks! Esimesed kümme on võitjad. Paluks linke kommentaaridesse.

Maisi Lapsed ehk Kakumäe Mopeedirevolutsioon

Linna peal käivad jutud, nagu oleks Nadja ja Piia liiga hõivatud lauajalkaga ning blogivad seetõttu haruharva. Ei ole vist vaja mainida, et need jutud on äärmiselt tõetruud. Kuna väljaspool Tartut elavad inimesed kahtlustavad juba meie varajast lahkumist blogijate ridadest, siis otsustasime pool tunnikest oma väärtuslikust treeninguajast järgneva ühispostituse jaoks ohverdada.

Naiskond Möiraahvid esitleb: Korn ja kultuurne nädalavahetus pealinnas.

Laupäev 09.02.08

Piia vaatenurk - Ärkasime mu ema juures. Ta on kuskilt (ilmselt aastatepikkune trenn) omale raudsed närvid hankinud. Kannatas ära õlu joomise ja mu joodikutest sõbrad peaaegu et naerusui. Edasi tulid brantšid-lantšid, teater ja *fanfaariheli* Vallibaar.
Väike-Liis: "Mmmm. Millimallikal on väga hea järelmaitse..."
Mina ei kujuta ette kust kohast see tüdruk pärit on. Müstiliselt HALB järelmaitse on millimallikal!!!

Nadja silme läbi - kui mina pealinna jõudsin, olid tunnid juba alanud. Ehk siis Vallisse jõudes oli kõik täiesti ootuspärane. Jaak istus kolmanda millimallika ootel, Anton kuulas härdalt lõõtsamängu ja ümises laulude roppe kohti kaasa, ülejäänud kompanii hoidis piipe ja prille ehk siis üritas hambutute püsiklientide lähenemiskatseid tõrjuda. Jah, ka Martin. Õhtu peaesinejaks oli aga üks keskealine umbes ühe kuupmeetri suurune meesterahvas, kes kõigiga hellusehetki jagada tahtis. Jah, ka meestega. Ja jah - kõigiga peale Antoni, kes ootuspäraselt üsna löödud oli. Pisikese mehikese jaoks jäi aga pidu üsna lühikeseks, kuna keset kallistamishoogu hakkas helisema tema kaelas rippuv Nokia ja ekraanile ilmunud kiri "Ema" tähendas, et aeg oli jalad selga võtta ja koju kapata.

Pühapäev 10.02.08

Piia vaatenurk - Hommik algas Ska Faktori ja igatsorti suusaspordiga. Poole aasta eest sai seda ette ära vaadatud. Seejärel võttis meie düsfunktsionaalne seltskond jalad kõhu alt välja ja suundus Saku Suurhalli. Sain aru, et oleks pidanud lapsena rohkem kasvamisele rõhku panema. Nina oli täiesti arvestatava osa ajast vastu poolpaljaste higiste meeste selgi. Rabeleda, moshida ja hüpata sai igatahes kogu raha eest. Umbes viienda loo ajal tuli mu vaatenurka pisike paus, sest pilt läks tasku. Kukkumise vältimiseks krabasin mu kõrval hüppava Nadja rinda. Mis küll Freudil selle kohta öelda oleks?

Nadja arvamus asjast - Avastasin, et mu naaber sõidab Eesti koondises suusasprinti. Täiesti meeldiv hommik. Hüppasin korraks Tagalapatist läbi ja veendusin, et Lauri elu sealses betooniparadiisis on tõepoolest ütlemata armetu. Ja õhtul siis kauaoodatud kontsert. Algus ei olnud paljutõotav - garderoobi eest pidi mõne mehe kuupalga välja käima, õllejärjekorrad olid talumatult pikad ja üks soojendusbänd oli vist kollektiivselt varbaluu murdnud või midagi sinnakanti. Õnnetuseks ei olnud nii juhtunud Flyleafiga. Mitte et mul midagi jeesusbändide vastu oleks, oh ei! Lihtsalt üliaktiivne bassimees elas kontserdile ilmselt kõige rohkem kaasa. Korni nägin täpselt kaks korda, kui enda ümber moshivate poolpaljaste higiste meestega samas rütmis kaasa ei hüpanud. Äge oli ikka, hoolimata Piia-käsi-minu-rinna-küljes intsidendist.

Ühine vaatenurk - pärast kontserti ei juhtunud mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi. Mitte keegi ei joonud saunas otse pudelist Jaagu õe kvaliteetkonjakit. Mitte keegi ei sõitnud moboga Kakumäe kraavi. Mitte keegi ei realiseerinud kell 5 hommikul Jaagu õe uusaastarakette. Kõik ärkasid varakult üles ja sõitsid kohe Tartusse.

Siinkohal kasutame juhust ja hävitame eos Antoni poliitilised ambitsioonid. Ei palu vabandust.

See ei ole mitte meie tulevane president
Free XXX Porn Hardcore Gay Fun Deep Penetration XXX Free
Pühendatud kõigile googeldajatele!

Protokollisid Nadja ja Piia

Lauajalkahuligaanid ehk Sportvõidab

Mõtlesin, et oleks aeg uuest hobist kirjutada.
Juba tublisti üle kuu aja on meid Nadjaga vallanud lauajalgpalli-vaimustus. Nadja kaitseb ja mina ründan. Üldiselt ründan vahelduva eduga. Lähtun põhimõttest, et kobaga saadud värav on ka värav ja eriti kaunid ja filigraansed löögid tõusevad üldise fooni taustal ilusti esile.
Nadja kaitseb edukamalt kui ma ründan. Tal on see prussakas ka veel kaelas, et aega ajalt ma ründan valesse väravasse. Ausõna mitte tahtlikult.
Mängutaktika on meil lihtne. Meile meeldib võita. Osavate inimestega mängime enesearendamise eesmärgil. Algajatega mängime võidu eesmärgil. Mõlemad variandid on toredad.
Siiani oleme vigastanud randmeid, küünarnukke ja puusakonti. Iga sport on veidi ohtlik.
Boonused õlu joomise ees - raha kulub vähem. Eriti kui vastastega või karmaga joppab ja saab pikalt "võitja lauas" mängida.

Pikemaajaliseks eesmärgiks on õppida pallile pihta lööma.

Olete oodatud konkurentsi pakkuma õhtuti muusikalokaali Underground!

Jalkat mängides ei ole kellegi aega pilti teha.
Niiet fotosüüdistus meist seekord muude spordialadega tegelemas.
Naturaalset sporditalenti ei anna fotosilma eest miskit moodi varjata!