Haridus - kas vahend või eesmärk?

Oma ülikooliaastate põhjal võin täie kindlusega väita, et hariduse omandamine ei ole just üks minu kõige tugevamaid külgi. Mitte, et ma ei tahaks või et ei huvitaks. Ei-ei - ma olen lihtsalt laisk värdjas. Aga õpetamine tuleb mul seevastu imehästi välja..

Ülepäeviti harin ma näiteks muulastest Hiinalinna keldripoe tädisid. Sõnad "leib" ja "kartul" on minu erakordselt talendikatel õpilastel juba omandatud. Täna astusime sammu edasi ja tutvusime sõnaga "sai". Häälduse üle võib veel kurta ja tähenduse osas peab ka veel läbirääkimisi pidama, aga olen äärmiselt lootusrikas. Võib öelda, et eesti keele õpetamine on vahendiks, mille abil peaksin varsti jõudma eesmärgini ja saaksin sprotte süüa saia, mitte leivaga.

Iga päev õpetan ma omakasupüüdmatu heatahtlikkusega oma ülemistele naabritele head muusikamaitset, vahendiks Siiri kõlarid. Oma tänu väljendavad nad valju vaibakloppimisega igal hommikupoolikul. Ma ei ole veel aru saanud, miks nad oma põrandakatteid toas puhastavad, aga tulevik paistab jällegi hele. Olen optimist ja oma eesmärgile (hommikusele segamatule unele) kohutavalt pühendunud.

Korra nädalas tudeerivad akna taga köie otsas kõlkuvad ehitusmehed puuriga vuukide puhastamise kõrval ka eestikeelseid vandesõnu. Nende sõnavara märkimisväärse täienemise eest võtan kogu au jällegi endale. Tunnen ennast sealjuures ka äärmiselt kasulikuna.

Et mitte oma sõpru unustada, siis suunan neidki tihti õigele teele. Või taksoni. Olenevalt olukorrast ja kellaajast. Minu erakordne suunataju ja orienteerumisvõime on nii mõnegi mehe päeva päästnud. Pean vajalikuks mainida, et sel juhul ei ole mul isegi eesmärki. Toimin instinktiivselt. Muuhulgas ootan ka vastuteeneid..

Kokkuvõtteks võib öelda, et olen ilmselgelt harimishuviline tütarlaps. Loodan, et minu teeneid Hiinalinna kultuurielu elavdamisel ka hinnatakse.

Tänan tähelepanu eest,
Nataša

Lõpetuseks pilt anonüümsest ja korralikust Tartu tudengineiust: