Liiga Pikk Nädalavahetus Viljandis

Olen nüüdseks juba nädalakese puhanud ja haavu lakkunud - võib muljetada küll. Kogu üritust kokku võtta ei suuda, aga üksikud eredad seigad on igaveseks mällu sööbinud. Here goes.

***
Istun kiriku ees. Eemalt läheneb Kusti ähvardav vari. Tervitame viisakalt. Kusti on ennast juba üsna lapseks joonud ja leiab maast poolemeetrise puust kaika. Ja nagu iga vaimsete häireteta ja täiesti normaalne kaaskondlane, hakkab Kusti mind kogu oma jõudu kasutades kaikaga pähe taguma. Kolmanda löögi ajal saan mina aru, mis toimub. Nägu hakkab valust moonduma. Viienda löögi ajal saab Kusti aru, et midagi on valesti. Kaks kontroll-litakat vastu enda kolpa panevad Kusti ehmatusega nentima, et võta näpust - kaigas ei olegi pehme! Et Kustile ikka korralikult faktid PÄHE jääks, haaran kaika.

***
Seisan telgi ees ja tahan magama minna. Ei saa. Miks? Sest ligi kolmkümmend hipit peavad mu telgi ees simmanit ja ei tule eest ära. Alguses olen üsna pahane ja mölisen. Siis laulan ühe laulu kaasa, lootes et hipid muutuvad sõbralikumaks ja viitsivad ennast mu telgi pealt ära liigutada. Ja seesam avaneb. Poen telki ning üritan uinuda. Aga süntesaatori saatel suvalisi sõnu karjuvad hipid on väsimatud ja nende laul ei vaibu - ilmselgelt ei ole tegemist hariliku Hipis Regularisega.
Kurjadel hipidel aga pole pikka pidu - hipi-nutulaul lõppeb otsa sama kiiresti kui see algas. Miski on neile hirmu nahka ajanud. Keset tekkinud vaikust karjub keegi telgi kõrval: "S*ttuge pihku, räpased hipid!". Uinun varsti pärast seda, kui olen tänutundest pisara poetanud.

***
Viimasel hommikul õnnestus mul olla tunnistajaks Viljandi telgikultuuri vaieldamatule musternäidisele. Leia pildilt inimesed:


***
Istun Rohelise lava ees ja kuulan Popse. Piia seisab ja imiteerib hoogsalt dirigenti. Kõik teised imiteerivad hoolsalt Piiat. Tõstan korraks käen ja paljastan enese teadmata oma puusa. Kõrval istuv tundmatu meesisik vaatab seda nägu täis kirjeldamatut õudust ja joob oma õlle põhjani, nentides: "See ajab küll jooma." Vaatan oma puusa. Ennäe! Seal ilutseb hamba/(küüne??)jälgedega pikitud rõvedalt suur ja lilla verevalum. Ilmselgelt nädalavanune. Nii juhtub, kui olla täiesti professionaalne ja kaine pulmafotograaf. Magamiskoti kaotasin kah seal pulmas ära kuidagi, kui nii möödaminnes juba antud üritust sai mainitud.

***

Juhtus veel palju muud ja toredat:
*tegime Piiaga tänaval aegluubis Armageddoni kõnnakut järele. Kahjuks ilma kiivriteta
*mängisime Piiaga õhumalet - mina kaotasin. Seekord nutma ei hakanud.
*Kristjan ostis sekkarist kõige ägedamad AC/DC liibuvad ujukad
*Mann ei tundnud traditsiooniliselt mitte kedagi ära
*Al magas kolm ööd autos. Viimasel hommikul avastas, et iste käib ikkagi alla ka.
*avastasime, et kuigi igal festivalil viiakse kainenema alla kümne inimese, on seal hulgas alati vähemalt üks meie tuttav.
*laitsime kollektiivselt maha innovatiivse mõtte minna CoMarketisse õunaraksu

Elu on lill ühesõnaga. Kui nüüd kuskilt saaks veel sõbrad, kes ei peksa...

From Tartu With Love,
Nadja

Järgmises osas: Härdust tekitavad momendid ehk tagasivaade Nadja ja Piia üsna lühikesele tutvusele.