Erki ja Kassikisa ehk Ühe Teisipäeva Seiklused

On teil, kallid lugejad, olnud juhust istuda sõbrannaga pool neli hommikul Emajõe kaldal lillemüügipaviljoni letil ja panna maailmaasju paika? Kõik ideed on säravad, elu on raske, aga tulevik optimistlik? Probleemid on tõsised ja vajavad pehmel keelel arutamist? Mehed on sead ja teie olete hingelt nii ilusad?
Mul on nii juhtunud. Tavaliselt käib selline maailmaparandamine rangelt kahekesi. Et ei oleks skeptilisi pilke või teravaid märkusi, mis idülli purustaksid... ja järgmine päev võid mõelda, et jumal tänatud, et keegi pealt ei kuulanud. Piinlik oleks. Mitte et tõsijuttu ei oleks räägitud, aga sellegipoolest.
Eile tuli aga välja, et lillemüügiletil on ka kõrvad. Õigemini olid kõrvad väsinud töömehel, kes leti all oma pesas magas. Me vist polekski teada saanud, et meie maailmaparanduslikud nägemused kellegi und rikkusid, kui Erkile (a.k.a väsinud töömees) Lõunakeskusest korjelt saabunud sõber külla poleks tulnud...

Nii ja kui ma varavalges koju jõudsin ja arvasin, et hea peatäis sügavat und oleks asjakohane, hakaksid akna all kassid karjuma. Röökima oleks vist täpsemini öeldud. Ma olen oma hoovis näinud läbi aegade kahte kassi. Tuleb välja, et üks neist on ilmselt üle-küla hoor. Kõutsid rebivad oma hinge ja häälepaelad ribadeks, et end kuuldavaks teha.

Ja neid kõutse ei ole vähe... pildile õnnestus tabada kolm.