Kusti visiidid ehk Ma ei maga, ma ei söö

Kusti tuli. Koos temaga ka pimedus. Jah, armas lugeja - olen loobunud magamisest, kuna silme ees kangastuvad pildid nuge teritavast Kustist. Asjad oleks võibolla veidi teisiti, kui ta mulle iga õhtusöögi ajal ei mainiks, millise gurmeeprae minust saaks. Samuti aitaks uinumisele kaasa, kui Kusti mind põlevate silmadega ei jälgiks, ise samal ajal tikkudega mängides. Et minu olukorraga hästi samastuda, võiksite ette kujutada, et ma olen praegu oma riidekapis, kell on 4 Am ja ma olen kaetud hirmuhigiga. Uinumisele aitaks kaasa ka see, kui Kusti mind taburetiga ei ähvardaks, kui ma oma irooniliste märkustega lagedale tulen. Viimasel ajal olen õppinud suurte raskustega suud pidama, kuna teatavad remargid võivad olla otsustava tähtsusega. Tikke, mida öösel laugude vahele toppida õnneks jätkub, kuna Kusti on end ettenägelikult hästi varustanud. Süüa ma ka enam ei julge - ei ole turvaline. Nad üritasid mind paar nädalat tagasi mürgitada, pannes pliidile kutsuva supikausi, mis sisaldas kalapäid, mis olid pinna alla peitunud. Mind hästi tundes teadsid nad, et ma üritan seda iga hinna eest süüa. Olen muutunud paranoiliseks ja iga meie paneelmaja hästi konstrueeritud seinadest tulenev uksekääksatus paneb võpatama. Olen ennast hommikuni varustanud tikkude ja kohviga, kuid ma ei tea, kaua ma veel vastu pean.

Hommik on veel kaugel.

Igavesti Teie,
Liis

P.S. Piiale jätan kõik oma kaheksa paariliseta sokki ja Vernoni. Siirile teleka, C.S.I. jaoks. Kaamera võtan of course hauda kaasa.