Harilik peresisene telefonikõne

Liis: Tsau, kuule, ega sa ei mäleta, kas ma kukkusin väiksena kanalisatsioonikaevu?
Ema: Ei tule nagu ette küll..
Liis: Tõsiselt ei mäleta? Mul oleks nagu selline mälupilt. Äkki ma ei julgenud sulle rääkida...
Ema: Tead ma ei imestaks, kui kukkusid. See oled sina ju.

5 minutit hiljem:

Liis: Tsau, mina jälle. Üks küsimus veel. Mis selle isa sõbra nimi oli, kellel palju lapsi oli. Tõukeratta kinkisid veel mulle.
Ema: Eee...joonud oled või?
Liis: Ei, ei. Mul lihtsalt ei tule meelde.
Ema: No sel juhul ei meenu küll mingit tõukeratast. Unes nägid äkki. See oled sina ju.

Vot nii, kallid lugejad. Ma olen endiselt veendunud, et ma kukkusin kanalisatsioonikaevu. See seletaks nii mõndagi: